Dubai

Jõudsime Dubaisse reede öösel vastu laupäeva umbes kell pool kolm. Et säästa raha ühe hosteliöö ja taksosõidu võrra, otsustasime veeta esimese öö Dubai lennujaamas nagu ebamugavlastele kohane.

Hommikul oli meil pisut tegemist hosteli leidmisega, sest meilile saadeti küll Google Mapsi kaart, kuhu joonena veetud tee metroopeatusest hosteli tänavani (aga mitte täpselt õige kohani!), pilt majast, kus hostel asus ja kirjeldus, et see asub ühest suurest hotellist 4 maja eemal (info, et mis suunas oleks aaretejahi ilmselgelt liiga lihtsaks teinud :D). Aga üles me ta leidsime, tegemist oli lihtsalt suure kortermajaga, mille ühes korteris asus 2-toaline hostel. Igati viisakas koht kahe vannitoa ja köögiga,  majutusime 10-inimese tuppa.

Seejärel asusime teele Dubai Marina poole. Linn on mööda rannikut pikaks venitatud ja meie elukohast, mis oli enam-vähem vanalinna piirkonnas, sõitsime metrooga 20 km edasi. Marina piirkond oli väga kihvt: luksusjahte täis jõgi, mida mõlemalt poolt ümbritsevad tihedalt istutatud megakõrged majad. Tekkis tunne, et tegu on kõige linnama linnaga, kus kunagi käinud olen.

Seejärel sõitsime trammiga Palm Jameira algusesse. Palm Jameira on rannikul asuv tehislik palmikujuline maariba, millel nii kortermaju kui luksusvillasid ja mille tipus suur hotelli- ja veekeskusekompleks Atlantis. Huvitav oli jälgida, kuidas iga palmilehe keskel oli tee, mille mõlemal pool ääres elumajad ehk siis kõik saavad vee ääres elada. 😉 Kaardil on selle palmi läheduses näha ka kunstlik saarestik, mille saared moodustavad maailmakaardi.  

Pärastlõunaks oli meil broneeritud Burj Khalifa külastus. Tegemist on maailma kõige kõrgema ehitisega (829,8 m), mis avati 2010. aastal. Käisime 124. korrusel ehk 452 m kõrgusel ühel maailma kõrgeimal vaatlusplatvormil. Sudu tõttu ei olnud vaade just teab mis eriline, aga siiski oli veider näha neid teisi hirmkõrgeid hooneid kaugel all. Ringi vaadates ja pilti tehes juhtus selline lõbus lugu, et üks välimuse järgi Indiast pärit naine küsis, kas ta võib minuga koos pilti teha. No ma olin nõus ja siis tuli veel inimesi juurde ja poseerisin siis 3-4 erineva inimesega. Ei oska öelda, kas nad ajasid mind kellegagi segamini või olen ma lihtsalt nii erakordselt suur ja blond nende jaoks. Aga no et see juhtus siiski Dubais, kus erakordselt palju erinevaid inimesi on koos, siis on see siiski pisut kummaline.

Õhtul vaatasime Burj Khalifa tuledemängu ja selle ees basseinis toimuvat purskkaevude etendust, mis oli tõeliselt äge. Lisaks asub Burj Khalifa kõrval hiiglasuur Dubai Mall, mis on tõesti nii suur, et seal ära eksimine pole mingi probleem ja isegi eksimata õigesse kohta jõudmine võrdub korraliku matkaga. Õnneks on seal kohati jalavaeva kergendamiseks liikuvad teed. Samuti leiab seal hiiglasliku akvaariumi, kus väidetavalt sukeldumist harrastada saab, suure kose ja jääväljaku, mida me lõpuks üles otsida ei viitsinudki.

Pühapäeva alustasime Jameira mošee islamiteemalise loenguga, mille raames Inglismaal sündinud mosleminaine seletas oma nägemust islamist ja selle suhtest kohalike kommetega. Näitlikustati, et naised peavad palvetama kaugemal meeste taga (või kuskil eraldi ruumis), et meestel ei tekiks naiste tagumike poole palvetades või õlg-õla kõrval olles kõrvalisi mõtteid. Ja tegelikult olevat see naiste jaoks ka hea, kuna neil võivat võõra mehe lähedal ebamugav olla. Ja õnneks ei olegi naistel tarvis niiväga mošees palvetada, kuna nad saavad, erinevatelt meestest, tasu ka argisemates kohtades palvetades. Samuti demonstreeriti loengu käigus demonstreeriti muuhulgas õiget palvetamist ja küsida võis kõike. Oleks siis vaid meelde tulnud kõik küsimused… 

Seejärel otsisime üles lähedal asuva ranna, millest üle poole oli küll juba uusehitiste all, aga lõpuks ühe rannariba siiski leidsime. Oli mõnus vees ennast jahutada ja natuke niisama lebotada. Liiga kaua ei julgenud oma kahvatut nahka päikesepõletuse hirmus siiksi eksponeerida.

Metroojaama jõudmiseks tuli läbida üle 3 km ja kõrvetava päikese käes oli see päris hea väljakutse. Vahepeal läksime isegi konditsioneeritud bussipeatusesse, et korrakski hinge tõmmata. Palju neid kraade seal õues olla võis, ei oskagi öelda, aga kindlasti üle 30.

Õhtu oli pühendatud Dubai vanemale osale ehk siis sellele piirkonnale, mis oli linna keskuseks enne moodsate pilvelõhkujate ehitamist. Külastasime Dubai muuseumit, mis ei olnud üldjoontes midagi erilist, aga meelde jäi video pärlipüüdjatest. Nimelt eksportis Dubai enne 1930. a palju pärle. Nende mere põhjast kätte saamiseks lasti mehed paadilt koos korvikese ja raskusega köie otsas vette ja 3 minuti pärast tõmmati taas üles. Ja nii päevas mitmeid kümneid kordi. 1930ndatel aga seoses majanduslanguse ja kunstpärlite esiletõusuga vajus pärlipüüdja amet ajaloo hämarusse.

Üldiselt jäi Dubaist mulje, et tänu naftarahale on seal vähemalt arhitektuuriliselt lastud kujutlusvõimel piiritult lennata ja tulemus on kui mitte ilus, siis igatahes väga huvitav. Käib ka muu äri – Dubai Internet City, Design City jne. Tundub, et üritatakse vältida Dubai moderniseerija ja endise emiiri ütluse tõekssaamist: “Minu vanaisa sõitis kaameliga, minu isa sõitis kaameliga, mina sõidan Mercedesega, minu poeg sõidab Land Roveriga, tema poeg sõidab Land Roveriga, aga tema poeg sõidab kaameliga”. Muudest märksõnadest veel, et liiklus on rahulik ja hästi korraldatud, tööd näeb tegemas põhiliselt Lõuna- ja Kagu-Aasiast pärit inimesi (85 protsenti elanikkonnast on kodakondsuseta sisserändajad) ja hinnad on kõrgemad kui Eestis.

Dubai pildid leiab Dubai galeriist.

Avalda arvamust