Kala Pattarist Katmanduusse

wp-1480181763832.jpg

Nagu Erik oma postituses mainis, siis Kala Pattari otsas mina oma haiguse tõttu ei käinud. Kurguvalu ja nohu oli eelmisel õhtul võimendunud külmavärinateks. Paracetamoli võtmiseni ma ei jõudnud ja hommikuks oli palavik siiski alla läinud ja tunne oluliselt parem. Kiusas mind aga meeletu nõrkus, isegi püsti seismine tundus alguses liigselt raske ettevõtmisena. Aga 5100 m kõrgusel asuv tuba ei tundunud olevat ka parim paik taastumiseks, nii et võtsin end kokku ja otsustasime vähemalt Lobucheni ära kõndida. Kui pärast koti selga vinnamise pingutust käimiskepid maha kukkusid ja ma raske kotiga neile järele kummardama pidin, siis oli küll tahtmine nutma hakata. Aga et see vingumine nüüd liialt pikale ei läheks, siis võib öelda, et esimesed tund aega oli veel väga raske, aga enesetunne läks järjest paremaks ja 2 tunni pärast Lobuchesse jõudes oli juba selge, et lähme pärast lõunasööki veel 3 tundi edasi, et jõuda Dzonglhasse.

Teekond sinna oli minu hinnangul kõige ilusam kogu matka jooksul. Traverseerisime (liikusime horisontaalselt mööda mäe külge), vasemale jäi jõgi ja org, kus taamal paistis Pheriche, kõrged mäed (nagu Ama Dablam), rahumeelselt muru näksivad jakid ja mõned rohekad mägijärved – tõeline idüll, mida ei seganud mitte ükski teine matkaja.

Dzonglhas otsustasime teha esimese täispika puhkepäeva pärast Namchet. Kui alguses oli plaan selle jooksul järve äärde minna või niisama ringi vaadata, siis sujuvalt kulus see ära lugemisele, muusika kuulamisele, söömisele ja duši all käimisele, nii et minu telefonis olev sammulugeja näitas päeva lõpuks käidud sammude arvuks 146. 🙂

wp-1480181837843.jpg

Hügieenihuvilistel palun nüüd minestamise vältimiseks maha istuda, sest järgneb ülestunnistus meie duši all käimistest. Nimelt jõudsime oma 23 matkapäeva jooksul enda üleni pesemiseni täpselt kaks korda. Põhjuseid võib otsida sellest, et see maksis lisaraha (keskmiselt 5 eurot), dušikabiinid olid külmad ja ebameeldivad või et õhtul majutuskohta jõudes oli juba jahe ja endal ka väsimus peal. Me ise tahame uskuda, et oleme lihtsalt loodussäästlikud, sest vee soojendamiseks kasutatakse tihti puid, mille raiumine kütteks on, nagu eespool mainitud, kohalikele ökosüsteemidele äärmiselt kahjulik.

Dzonglhas duši kohta küsides teatati, et neil on ainult “pocket shower”. Ma millegipärast kujutasin ette, et see tähendab, et dušivesi tuleb mingist kindla suurusega anumast ja seega on vee hulk piiratud. Reaalselt tähendas see seda, et kohale toodi ämbritäis sooja vett ja väike tops selle endale peale viskamiseks. Tegelikult ajas selline variant väga kenasti asja ära ja saime kahekesti ühe ämbriga endal edukalt ka pead pestud.

wp-1480181872392.jpg

Hommik algas mõnusalt traversseerides, kuid läks ühel hetkel üle ronimise moodi turnimiseks suurtel kividel. Köit just ei igatsenud, aga käe sai igatahes kiviseks. Seejärel ületasime umbes 500 m pikkuse lumise liustiku. Üles-alla liikumine oli suhteliselt lauge ja enamik inimesi küll liikudes võbelesid libedusest, kuid saadi edukalt ilma kassideta hakkama. Meie olime Namchest kaasa ostnud saabaste külge käivad metall-nagadega tooted, mida kassideks on ehk palju nimetada, aga mis andsid oluliselt kindlust juurde. 

Viimased 30 m kurule oli taas suhteliselt järsk ronimine, aga ei midagi liiga ohtlikku. Kuru peal (Cho la) oli äärmiselt tuuline, nii et sõime kivi taga kiirelt ära kaasa ostetud juustu röstsaia ning jõime termosetäie teed ning liikusime alla. Alla minek kujutas endast lahtistel kividel enda tasakaalustamist ja seda umbes tunnike kuni sai taas, oh õnne, üles minema hakata. Seal oli tuul kuidagi erakordselt tugev ning tahtis kohati lausa hinge kinni puhuda. Ja kui ma seda torinal Erikule mainisin, siis oli tal väga raske mõista, kuidas saab keegi tuule peale kuri olla. 😀

Pärast enda väiksema mäeaheliku otsa vinnamist oli jäänud ainult allaminek. See oli ilus laskumine mööda vuliseva mägijõe orgu kuni umbes kella kolmest jõudsime Dragnagi. Sealt edasi oli Gokyosse ainult 2 tundi, nii et eeldades, et jõuame siiski valges kohale, otsustasime teha viimase pingutuse ja sinna ära minna. See minek hõlmas endas sarnase kuumastikku meenutava liustiku ületamist nagu Kongma Lalt laskudes. Ei tea, kas eelmine kogemus oli veel eredalt meeles ja jälgisime tuure ja nende abil raja kulgemist oluliselt hoolikamalt või oligi see paremini tähistatud, igatahes seekord jõudsime ilma hämminguta sellest üle ja õnnelikult Gokyosse, mis asub maalilise Gokyo Tsho järve kaldal.

wp-1480181888270.jpg

Hommikul magasime kauem (ehk siis lausa kaheksani) ja 10 paiku ostsime väidetavalt maailma kõrgeimast saiapoest (4800 m) kaasa mõned saiakesed ning sättisime end kergete kottidega mööda Gokyo orgu ülespoole järgmiste Gokyo järvede juurde teele. Tõus oli rahulik ning kergel sammul liikudes jõudsime juba natuke rohkem kui tunnikese pärast neljanda Gokyo järveni (Thonak Tsho), mis oma hallika värvuse tõttu oli tõeline pettumus (senised mägijärved olid olnud kaunist rohekat [sinakat – E.] tooni). Kuna kell oli alles vähe ja jõudu üle, siis otsustasime edasi järgmise järveni (Ngozumba Tsho) minna. See oli juba harjumuspäraselt kaunis ning igati sobilik piknikuks. Erik proovis veel boulder-asendeid ja siis ronisime moreenikünka otsa vaateid Everestile nautima – Eriku sõnul oli sealt vaade isegi parem kui Kala Pattarilt. Viimase ehk kuuenda järveni minekuks meil enam jaksu polnud, nii et asusime tagasiteele. [Kuuenda järve lähedal asub ka maailma kõrguselt kuuenda mäe Cho Oyu baaslaager, kus seal samal päeval käinute sõnul siiski kedagi polnud. Cho Oyu ise paistab ilusti Gokyost kätte – E.]

Tagasi jõudes kohtasime Gokyo asula piiril järve ääres šveitsi paari, kellega olime hakanud hästi läbi saama ja kes samuti plaanisid homme viimast kuru ületama minna. Ette ruttavalt võib öelda, et nende plaanid olid väga sarnased meie omadega ja kohtasime neid iga päev kuni Luklani välja. Veidi hiljem selgus ka, et nende nimed on Alexandra ja Nichola.

wp-1480181899894.jpg

Gokyost lahkudes haakis end meile sappa üks Korea (suhteliselt suvaline pakkumine :D) mees, kes küsis alguses, kas läheme seda kuru ületama ja kogu ülejäänud päeva ei rääkinud midagi, kuigi ei pidanud paljuks teha puhkepause 3 meetrit meist tagapool just siis, kui meie olime otsustanud koti korraks maha panna ja sõõmu vett võtta. Ilmselt oli ta lugenud, et päris üksi ei soovitata kuru ületada ja valis meid enda matkaseltskonnaks, kuigi sotsialiseerumissoov puudus täielikult.

Viimane kuru oli kõige madalam (kuskil 5360 m), kuid minek sinna oli siiski vaevaline. Kogu aeg tundus, et nüüd kohe oleme kohal, aga ikka oli üles jõudes “veel üks” tõusunukk ootamas. Kohale jõudes avanes meile aga tõeliselt kaunis vaade, millesse mahtusid Everest, Lhotse ja Makalu.

Seejärel laskusime umbes 1000 meetrit Lumdesse. Ka see oli väga kena lõik ja lausa kahju, et seal väga palju ei käida. Õhtu veetsime koos Alexandraga maailma asju heietades, Nichola oli endale Gokyost toidumürgituse kaasa saanud ning saatis kahjuks õhtu mööda oma toas vaeveldes.

wp-1480181911283.jpg

Hommikul jätkus laskumine madalamale. Kott tundus taas kergem ja õhk lausa surus end kopsudest sisse. Päris naljakas oli liikuda küngastest üles harjumuspäraselt rahuliku sammuga ja märgata siis, et kohe üldse ei aja hingeldama ja saab ka reipamalt.

Lõunat sõime Thames Sunshine lodge’is, kus pakuti superhead lihakarrit riisiga. Erik sõi makaronipitsat, mis oligi lihtsalt pitsa, kus makaronid peal. Seejärel jätkasime maalilist teed mööda jõe äärt allapoole. Algne plaan oli jääda ööks Thamosse (poolel teel Thame ja Namche vahel), kuid kuna valget aega oli veel üle ja tunne hea, siis jõudsimegi õhtuks juba tuttavasse majutuskohta. Küsides, kas neil on “a free room”, sain vastuseks, et kahjuks mitte. Mõtlesime, et mis siis ikka, lähme otsime mõne teise paiga. Alpine lodge’i töötaja hakkas meiega koos väravast välja tulema, et meid mõnda teise kohta viia, ise aga korrutas, et “no free room, only 100”. Alguses nagu ei pööranud sellele isegi tähelepanu, aga ta korrutas seda nii mitu korda, et lõpuks otsustasin selgeks teha, mida ta täpsemalt sellega mõtleb. Pärast mõningast seletamist tuli välja, et tegelikult on neil vabu tube küll, lihtsalt neil pole tasuta tube ja kõige odavam tuba Namches maksab 100 ruupiat. Seega oli asi otsustatud ja jäime siiski sinna, võtsime seekord toa, millest avanes vaade Namchele ja olime valmis selle eest 400 ruupiat (alla 4 euro) maksma.

wp-1480181920793.jpg

Hommiku veetsime laisalt päikese käes wifit kasutades ning kui lõpuks asjad pakitud saime, et linna lõunat sööma minna, kohtasime taas šveitslasi, kes olid talitanud meie algse plaani järgi ning 5 minutit tagasi Namchesse saabunud. Jagasime vahepealseid juhtumeid ning läksime taas oma teed.

Ka pärastlõuna veetsime laisalt wifitades, kuni poole kolmest oli viimane aeg teele asuda. Namchest alla minek oli juba tuttav tee, pidime check-pointides paar korda oma lube näitama ning enne pimeduse saabumist jõudsime Benkarisse, kus jagasime õhtusöögituba purjus hiinlaste, segast juttu rääkiva šerpa ja kergelt kummalise saksa mehega.

wp-1480181928532.jpg

Söögivalik on ka kõige kõrgemates majutuskohtades olnud väga rikkalik. Üldjuhul on erinevaid riisiroogasid (lisaks kõige tavalisemale dal bhatile ka näiteks praetud riis köögiviljadega või munaga), samuti nuudlid erinevate lisanditega, pasta tomatikastme või muude lisanditega, erinevad supid, momod (sisuliselt pelmeenid, sisuks kas köögiviljad, kartul, juust, mingi liha vms), jaki steik ja isegi burgerid. Hommikusöögi klassika oli kas pannkook, chapati (lame leib) või tibetan bread (rasvas praetud lame leib) moosi, mee või pähklivõiga. Aga samuti olid menüüs omletid, röstsaiad ja parematel juhtudel ka saiakesed.

Joogiks tarbisime söögikohtades üldjuhul teed. Must tee oli kõige odavam, eriti kui seda osta termosega (väike, keskmine või suur). Nende hinnastamispoliitika oli kohati rohkem kui kummaline (näiteks kui piimatee ja sidrunitee väike termos maksid ühepalju, siis ei tähendanud see sugugi, et ka keskmine termosetäis ühepalju maksab ja vahel oli kasulikum osta teed tasside kaupa eraldi kui termosena jne ehk et jäi mulje, et hinnastamine toimub rohkem põhimõttel, et kellegi sisetunne ütleb, mis kui palju maksab, kui et sellel on mingi mõistetav loogika. Aga no mis siis sellest, eks iga kaupmees teab ise, kuidas ta müüdavatele asjadele väärtuse määrab.

wp-1480181937552.jpg

Umbes 4-5 tundi kestev jalutuskäik Luklasse möödus eriliste vahejuhtumiteta. Lõunat sõime Cheplungis, kus ma suures värskete puuviljade näljas menüüst “fresh apple” leides selle suure õhinaga muidugi tellisin, aga lauda toodi siiski rasvane õunapirukas.

Luklas võtsime eestlastele kohaselt esimese öömaja, kus pakuti tasuta wifit. Ja majutuskoha omanik oli nii lahke, et käis tegi meile järgmiseks päevaks lennuki check-ini ära – meie lennuk pidavat kaheksas olema. Seejärel tutvusime linnakesega. Lennurajal nii hilja enam ühtegi sõiduvahendit liikumas ei näinud, aga rada ise on ikka jahmatavalt kaldu ja lühike.

Tagasiteel kohtasime taas Alexandrat ja Nicholat, kellega läksime kohvitasime natuke ning jätsime pealiskaudselt hüvasti, eeldades, et kohtume veel hommikul lennujaamas. Nii siiski ei läinud. Kahjuks ei vahetanud me mingeid kontakte, aga samas võib-olla sellised tutvused sobivadki ainult konkreetsesse aega ja kohta ning hilisem suhtlus sisaldakski vaid viisakaid õnnitlusi sünnipäeva puhul, kui Facebook juhtub seda meelde tuletama.

wp-1480181945850.jpg

Meil oli käsk olla lennujaamas hommikul kell 7.00. Jõudsime täpselt väikesesse ruumikesse, kus olid mõned check-in lauad, aga ei mingit korraldust, et millal keegi kuhugi minema peaks. Seisime siis oma lennufirma check-in laua läheduses ja ootasime kannatlikult. Aeg-ajalt kaaluti seal mingite gruppide kotte (suur kott võis olla kuni 10 kg, käsipagas kuni 5 kg, seljas olevaid riideid keegi ei kaalunud, seega olime ehk ebavajalikult soojalt riides ;). Pärast pikka ootamist võeti ka meid kaalumisele ja kuna olime napilt alla piiride, siis pandi paberikesed külge ning suunati edasi pagasikontrolli. Kontroll nägi välja nii, et mingi lennujaama ametnik kleepis meie kotile ühe kleepsu külge ja tõstis seina äärde lennukile minemist ootama. Ta ei tundnud vähimatki huvi koti sisu vastu, rääkimata läbivalgustamisest või muust sellisest kõrgtehnoloogilisest. Järgmiseks võtsime isikliku kontrolli järjekorda. Naistele oli eraldi kontroll ja kuna seal järjekorda polnud, sain kohe jaole. Kontroll ise nägi välja nii, et kaks lapseohtu tüdrukut palusid mul vaadata seinal olevat plakatit mitte lubatud esemetega ja küsisid, kas mul on midagi sellist kaasas. Eitava vastuse saanud, võttis üks mu pardakaardi ning teine tegi moe pärast koti luku lahti. Omamata vähematki aimu, mis mul oli pungil täis koti põhjas või jope taskutes, löödi mingi tempel pardakaardile ja paluti turvaväravatest läbi astuda. Väravad läksid punaseks ja piuksusid kõvasti, aga mind juhendati oma kotti kaasa võtma ja ootealale liikuma. Ei tea kelle jaoks sellist farssi korraldatakse või näeb tõesti keegi selles mingit sügavamat mõtet peale tööhõive parandamise.

Lendu pidi veel omajagu ootama, aga mõni tund hiljem lasti 16 inimest, kelle hulgas ka meie, lennujaama platsile ning saime endale lennukisse koha valida. Õnneks oli lennuk nii väike, et kõik said aknaaluse vaatega koha. Lend saab endale minu lendude hulgas kolme “kõige” tiitlti. Kõige hirmsam õhkutõus, kõige ilusam lend, kõige veidram lend. Ma ei teagi, kas õhkutõusu tegi hirmsaks see, et tõesti starditi kiiresti (lennuraja alguses pandi pidureid peal hoides mootorid täisvõimsusel tööle ja seejärel hakati kiirust koguma mäest alla sõites) või teadmine, et sisuliselt sööstad täiskiirusel kuristku poole, aga kõhust võttis igatahes õõnsaks. Kõik läks siiski hästi, saime rattad õigel hetkel maast lahti ja maaliline lend üle orgude, mägede ja mägiteede võis alata. Katmanduu lähedale jõudes hakkasime lõputult tiire tegema, nagu piloot tahaks, et ikka kõik oma aknast veel viimast korda maailma kõrgemaid mägesid näeks. Ka maandumine oli sujuv ja õige pea olimegi märkamatult mägede rahu ja värskuse seljataha jätnud ja sukeldusime Katmanduu pöörasesse liiklusesse.

One Comment

Avalda arvamust