Namaste

Nepaal

Pärast Dubai kulda ja karda oleme jõudnud Aasia kõige vaesemasse riiki pärast Afganistaani ehk Nepaali. Kui eelmise sajandi keskel oli siin elanikke alla 10 miljoni, siis nüüd juba üle 30 miljoni, kellest kirjaoskajaid on umbes pool. Poliitiline maastik on viimasel ajal olnud tormiline: monarhia kukutamine, erinevad protestid ja kokkupõrked, defitsiit. Mingi hetk oli siinne ajakirjandus üks mittevabamaid maailmas ja jõustruktuurid ühed korrumpeerumad. Kõige tipuks maavärin eelmisel aastal.

Kuidas rahvas nendele hädadele vaatamata elab, on turistina raske öelda. Näiteks oleme vestelnud inimesega, kelle lapsed käivad ülikoolis Nepaalis ja Jaapanis ning inglise keele õpetajaga, kes praegust valitsust ei pidanud ei heaks ega halvaks. Küll võib öelda, et turistil on Nepaalis hea olla – suure osa Nepaali majandusest moodustab turism. Eriti matkamine, kuna siin asuvad maailma võimsaimad mäed, aga ka rafting ja muu aktiivne tegevus. Suurim osa riigi tuludest tuleb siiski välismaalt (muuhulgas Dubaist) 4 miljoni emigrandi poolt teenitud rahast. Nepaalil on tohutu hüdroenergia potentsiaal ja mitmete näitajate poolest on riik tegemas edusamme, nii et vast toob tulevik häid asju.

Saabumine

Nepaali pealinna Katmandusse tulime üle New Delhi lennujaama, kus on muuhulgas väga mugavad lamamistoolid magamiseks. Mõlema lennu seltskonna moodustasid pea eranditult mehed.

Teisipäeva, 25. oktoobri hommikul Katmandu lennujaama saabudes asusime kohusetundlikult pabervorme täitma. Varsti tuli küll välja, et sealsamas kõrval on olemas masinad viisataotluse täitmiseks. Need skännisid passi ja tegid näopilti (mis oli hea, sest oma passipildid olin jätnud pagasisse, mida me veel kätte ei saanud). Pärast raha maksmist – meie 90päevane viisa oli tunduvalt kallim kui 30päevane – saimegi loa maale siseneda. Nii nagu lennujaam polnud enam päris euroopalik, polnud seda olnud ka pagasiteenistus – meie mõlema seljakotid olid korralikult vananenud. Tundub, et siinmail reisides tasub pagasit korralikult kaitsta. Väljudes oli ootamatult ka pagasilipiku kontrollimise järjekord. Karmen oli jõudnud need juba ära visata, õnneks piisas ka pardakaardi külge kleebitud pagasikleepsudest (või siis valge inimene pääseb erinevatest kahtlustest).

Esimene ülesanne võõral maal oli hankida kohalikku valuutat (Nepaali ruupia, kursiga 1 euro on 116 kohalikku). See aga osutus ootamatult keeruliseks ülesandeks, kuna ükski lennujaamas asunud automaat ei tahtnud raha meile väljastada. Ühel automaadil oli kirjas “VISA only” ning alles seepeale tuli välja, et kahepeale kaasa võetud viiest pangakaardist on kõik MasterCardid. Rahavahetuspunkti (ilmselt kallimaid) kursse ei hakanud vaatama, kuna ei raatsinud oma kaasavõetud eurosid ja dollareid selleks raisata (mingi osa nendest juba läks viisa peale). Õnneks oli taksojuht nõus meid linnas mõne teise automaadi juures ootama.

Linna saamiseks odavaim viis on ilmselt buss, aga see pidavat olema väga aeglane. Kuna takso on ka odav, siis otsustasime selle kasuks. Kuigi mulle isiklikult taksondus ei meeldi ja eriti lennujaamade taksojuhid sellistes riikides on ebameeldiva mulje jätnud. Lennujaamast oleks ettemaksuga takso saanud 800 ruupia (või 8 dollarit) eest. Lennujaamast väljas sularahaautomaati jahtides tuli pakkumine 600 ruupia peale, millega olime siis nõus. Ilmselt leiaks veel odavama juhi lennujaama tasulisest parklast välja jalutades.

Meie hostel asus Thamelis, mis on põhiline piirkond, kus turist Katmandus oma aega veedab. Taksojuht (pigem suvaline tüüp väga vana Jaapani autoga) oli lubanud meid 600 raha eest Thamelisse viia, aga kohe sõidu alguses hakkas ajama, et see meie hostel ikka väga kaugel Thamelist. Karmen, haistes jama, väitis resoluutselt, et hostel on ikka Thamelis ja õnneks sellega siis asi piirduski.

Katmandu liiklust iseloomustaks ehk kõige paremini sõnapaar “napikate seeria”. Pidev tuututamine, suvalised ümberpöörded, jalakäijad peaaegu alla jäämas. Õnneks on liiklust nii palju, et kiirused ei saa väga suureks minna. Kohale jõudes õngitsesime kuskilt kotist siiski 6 dollarit välja, kuna ka tee peal olnud automaadist ei õnnestunud raha saada.

Asjade ajamine

Hostelist (600 ruupiat ehk veidi üle 5 eurot tuba) väljudes kehastusime jalakäijateks ja sukeldusime bäkkpäkkerite (seljakotirändurite) ja endisesse hipinduse mekasse Thamelisse. Kitsad tänavad, palju liiklust ja palju poode, millest paljud just matkamisega seotud. Omamoodi põnev maailm, mida avastada, aga millest võib ka üsna ära väsida.

Esimene sihtmärk oli turismikeskus paar kilomeetrit kagus. Kui muidu on vasakpoolse liiklusega riikides probleemiks see, et unustab esimesena paremale vaadata, siis siin see pole probleem, sest vaatama peab koguaeg ja igas suunas. Õnneks sai mitmes kohas jalakäijate sildasid kasutada. Pärast õige turismikeskuse maja leidmist hankisime seal kolmest erinevast kohast kolm erinevat luba, mida meil mägedes vaja ette näidata: TIMS kaart ja kaks rahvuspargi luba. TIMS kaarti (edev akronüüm “Traveler Information Management System”) nõutakse paljude matkaradade läbimiseks. Meie iseseisvatele matkajatele mõeldud roheline TIMS kaart maksis 2000 ruupiat (u 17 eurot), giidiga rändajate sinine TIMS on poole odavam. Gaurishankari rahvuspargi (mida meil läheb vaja madalam lähenemismatkal) luba maksis ka 2000 ruupiat ja Sagarmatha rahvuspargi luba (mida näiteks kõik Everesti baaslaagris käijad vajavad) maksis 3400 ruupiat (u 29 eurot). Kokku läks nende peale 4 passipilti.

Teel turismikeskusesse oli meil kohaliku raha hankimine siiski õnnestunud. Leidsime Thamelist ATM keskuse, kus oli 6-7 erineva panga automaadid ilusti reas. Mõni neist oli seal olnud turvamehe sõnul küll töövõimetu. Et maksimaalne kupüür, mida saime, oli tuhanderuupiane, ja matkal rahahankimise võimalustesse ei julgenud panustada, siis saime erinevatest automaatidest arvestatava lisakaalu matkale kaasa. Maksimaalne ühekordne raha väljavõtmise summa oli 35 000 ruupiat ja igale väljavõtmisele lisandus 500ruupiane kohalik automaaditasu.

Veel hankisime taskutoitu, 1:50000 paberkaardi, kus kogu me matkateekond peal, mäehaiguse rohud ja ma ostsin omale “Arc’teryx” nokamütsi (täpselt samasugusena oli saadaval ka “Columbia” müts, aga “Arc’teryx” tundus ägedam kaubamärk).

Matkale

Mägedesse matkama minna oleme otsustanud Everesti piirkonda, täpsemalt, teha kolme kuru matk (Three Passes Trek) ja selle käigus läbi käia ka Everesti baaslaagrist. Tavaliselt alustatakse seda matka lennuga Katmandust Luklasse, mis asub juba üsna kõrgel mägedes. Luklat peetakse (põhjusega või põhjuseta) üheks maailma ohtlikumaks lennujaamaks. Alternatiivina võib läheneda bussiga ja teha umbes kuuepäevane lähenemismatk Luklani. Selle alternatiivi valimise põhjendusena tuua Luklas maandumise vältimist ei ole võib-olla kõige mõistlikum, kuna bussisõit ei ole ka teab mis rahulik kulgemine. Pigem võib põhjendusena tuua väga maalilise ja veidi ehedama rännaku vähemkäidud radadel, mis muuhulgas annab merepinnalt tulnuna võrreldes teistega juba kerge aklimati. Seda lähenemist Jirist (või Shivalayast) võib pidada klassikalise Everesti ekspeditsiooni alguseks. Esimene edukas ekspeditsioon alustas käimist muidugi veel varem, juba Katmandust.

Kolmapäeva, 26. oktoobri hommikul asusime siis otsima Shivalaya bussi. Alustasime õige koha – Ratna pargi – lähedalt küsimist. Meid juhatati õigesse bussijaama ja seal juhatati iga putka juurest järgmise juurde, kuni jõudsime õigeni. Müüa hoiatas taskuvaraste eest ja võttis meid järjekorraväliselt ette. Sellest polnud kahjuks küll suurt kasu, kuna me ei olnud tähelepanelikult bussiaegu vaadanud ja kella kuuesest bussist just maha jäänud. Seega istusime lihtsalt poolteist tundi bussijaamas bussis enne, kui sõit kaheksase bussiga võis alata.

Katmandust väljudes tegime mitu peatust ja reisisaatjast poiss hüppas bussist välja ja sisse ning seisis uksel, hüüdes “Jiri, Jiri! Shivalaya, Shivalaya!”. Ootuspäraselt, mida kaugemale jõudsime Katmandust, seda kehvemaks läksid teed. Kaardi järgi justkui suur Hiinasse minev tee oli napilt kahe auto laiune, kohati keerutades nii et kuristik ühel pool ja tees laiutamas augud. Kui keerasime väiksematele teedele, siis hakkas buss pakkuma kohalikele küladele ka kaubaveo ja takso teenust. Reisisaatja oli siin vägagi vajalik amet: oli vaja rahadega arveldada, kaupa laadida ja bussijuhti manööverdamisel juhendada, kui kurvis tuli vastu teine suur masin. Kurve võeti ikka suurtel kiirustel ja muusikalist signaali lastes, et vastutulijale märku anda.

Tegime ka lõunasöögi jaoks peatuse, kus esimest korda saime kohalikku levinud toitu Dal Bhat (riis, läätsekaste, köögiviljad). Kohalikke kombeid ehk siis kätega (õigemini, parema käega) söömist ja (vasaku) käega tagumiku pühkimist me omaks ei võtnud ja jäime oma lääne vahendite juurde.

Viimane bussisõidulõik oli Jiri-Shivalaya, kus tee muutus juba korralikuks tagahooviteeks, mida ei normaalne buss ei peaks läbima. Kuna oli natukene sadanud, siis ühte kohta kippusime ka mutta kinni jääma. Õnneks sai siiski hoogu võttes ja rattaid keerutades sealt üles. Kui Jiri-Shivalaya lõik võtab matkades aega kuskil kolm tundi, siis bussiga läbisime selle kuskil ühe tunniga. Aga bussijuht tegi olusid arvestades väga korralikku tööd, selle koha pealt pole midagi kurta. Kohale jõudes oli juba hämar. Selja taga oli korralik matkapäev: bussijaamas passimisega kokku kuskil 11 tundi tagumiku laiaks istumist ja mobiili sammulugeja andmetel üle 20000 loksumissammu.

One Comment

  1. Huvitav, kas Bangladesh on teinud jõulisi edusamme maailma vaeseima riigi staatusest välja astumiseks? Kuskilt lugesin, et see pole mitte kolmanda vaid neljanda maailma riik.
    Erik, vasaku käe väikese sõrme küüne võib kasvatada pikemaks, sellest on abi, kui ikka hakkad käega taguotsa pühkima 🙂
    Edu!

Avalda arvamust