Namche Bazaarist Kala Pattarile

Tähelepanu! Tegemist on pika postitusega. Nüüd kui õhtud lähevad soojemaks ja Internetti ilmub rohkem, üritab postitada veidi tihemini ja kindlasti lühemalt.

img_20161103_160106-01-01.jpeg

Tänasel esimesel ametlikul matka puhkepäeval oleksime võinud aklimati mõttes minna 400 meetrit kõrgemale Khunde külaga tutvuma. Siiski, et kõmpimist on olnud omajagu, siis otsustasime puhke-puhkepäeva kasuks.

Pärast kraanikausis pesu pesemist läksime hoopis 100 meetrit kõrgemale Chhorkhungi, kus leiab kaks muuseumit ja vaate Everestile Tenzig Norgay (esimesena Everestil koos Edmund Hillaryga) skulptuuri taustal. Sagarmatha (Everesti nimi nepaallaste jaoks) rahvuspargi külastuskeskuses olid eksponaadid kohati vananenud, aga huvitavat infot leidus mägede ja šerpade kohta ning mitu lille ja pika sabaga, erkpunast või tedresarnast lindu, keda üles tulles kohanud olime, tundis piltidelt ära. Šerpa kultuurimuuseumis oli üles ehitatud tüüpiline šerpade maja: allkorrusel loomasitakuivatamine (kütteks), loomade koht ja hunnik kive majavaimu sisaldamas, üleval üsna pimedad eluruumid, avatud ahi, vetsuauk ja uskumatult suur palveruum muusikariistade ja muu atribuutikaga. Samuti oli seal fotogalerii ja slaidšõu (muuseumi looja poolt tehtud fotodega).

Edasi läksime tagasi alla Kumbu oru ja šerpade mitteametlikku pealinna Namche Bazaari. See linn on end mägedesse paigutanud justkui amfiteater. Või mis linn, õhtu lõpuks olime enam-vähem kõik tänavad läbi lontsinud. Samas on seal täitsa Iiri pubi olemas. Ja matkapoode on rohkem kui Eestis.

Kuna ülevalt tulnutelt oli tulnud signaale, et külm on, ja ka muuseum ähvardas kuni -30ga, siis võtsime missiooniks Karmenile riideid juurde osta. Nimelt oli tal juba madalamatel kõrgustel täisvarustuses külm olnud. Tuiasime Namche tänavate pearistis poodide vahet, mäletamata, kus me juba olime olnud ja kus mitte. Ja meid saatis edu: Karmenil oli lõpuks peas villane Yak müts, käes “North Face” labakud ja seljas suur “Mammuti” sulejope (lisaks olemasolevale õhukesele sulejopele). Lisaks ostsime odavad “One Size Fits All” käimiskasse meenutavad tooted juhuks, kui kurudel peaks liiga palju jääd olema. Ja Bountyt, 80 ruupia eest (70 senti), mis tundub kallis, aga üleval on see veel kordi kallim.

img_5089-01-01.jpeg

Šerpad liikusid Kumbu oru aladele kuskil 400 aastat tagasi Tiibetist, kus poliitilised olud olid muutunud keeruliseks. Eest leidsid nad väidetavalt asustamata alad, kuigi on leitud tõendeid Rai hindudest karjuste veel varasemast tegevusest seal. Alguses asustasid šerpad Lukla (2840 m) kandi, aga liustike ja lume taanduses liikusid nad järjest ülespoole.

Tegeleti põhiliselt kaubandusega, näiteks India kauba Tiibetisse vedamisega. Aga ka näiteks töö otsimisega Briti India alla kuuluvas Darjeelingus. Kauba vedamine käis kohati väga korralikes mägitingimustes, nt viis Tiibetisse üle 6000 meetri kõrgusel asuv kuru Lho La (mida tänapäeval liustike taandumise tõttu enam mittealpinistlikult läbida ei saa).

Nüüd on igal pool odav Hiina kaup ja šerpad on end pidanud muule tegevusele ümber orienteerima. Edukalt on selleks saanud turism – Namche Bazaari piirkond on rikkaimaid Nepaalis. Maailmakaardile on šerpad muidugi viinud legendaarsed mägironimisekspeditsioonid, kus nende vastupidavus ja usaldusväärsus on mänginud asendamatut rolli.

Veel võib mainida, et šerpad on tiibeti stiilis budistid (erinevalt enamikust Nepaalist, mis on enamasti hinduistlik) ja räägivad nad tiibetobirmalikku keelt (erinevalt indoeuroopalikust nepaali keelest). See ka, et poistele pannakse nimi nädalapäeva järgi, mil ta sünnib (aga nagu iga traditsiooniga, ei ole see alati täitmiseks).

img_5213-01-01.jpeg

Plaan oli liikuda edasi ja minna ööbima kaheks ööks 500 meetrit kõrgemale Pangbochesse (3900 m). Namchest minekut alustasime laisalt, ees saatmas vaated tulevatele suurtele mägedele. Enne Tengbochet oli üsna korralik tõus (üle 600 meetri), mille lõpus hakkas Karmen juubelimatkale kohatult kepiga maad peksma [K: jejee, Erik sai 30. Aga jah, see oli see üks kord, kui mul midagi mäehaiguse taolist tekkis – väga iiveldas ja suur nõrkus tuli peale, nii et küla, mis pidi juba mitmendat korda järgmise künka taga olema, ajas oma mittekohalolekuga nii närvi, et maapind sai paar laksu emotsiooni lahutamiseks ;)].

Tengboches oli üsna tihe helikopteri liiklus, tundus, et jalavaeva vähendamiseks tšarterteenus Luklasse (hind oli küll jäänud vastavasse kohta märkimata). Tengboches on kuulus klooster, kus oktoobris-novembris toimub kolmepäevane Mani Rimdu festival.

Edasi Pangbochesse oli veidi üle poolteise tunni. Minnes ilmutas end pilvede vahelt imposantne mägi Ama Dablam. Ühes kohas oli korralik raudsild eelmise aasta maavärinas hävinenud, nii tuli jalutada veidi ülesvoolu, kuhu oli lihtsakoelisem sild tehtud. Kohale jõudsime kergelt hämaras.

img_5641-01-01.jpeg

Kuigi õhk oli hõredamaks läinud, oli elu rahvarohkusesse jõudes kuidagi mugavamaks läinud. Toad olid ikkagi vineerplaatidega eraldatud ja kuidagi kokku klopsitud, aga keskmiselt veidi viisakamad. Suurem erinevus on söögisaalid, mis on avaramad ja soojemad. Keskel on ahi, mida ümbritsevad seina äärde paigutatud lauad. Ahjul keedetakse vett ja vahel keedetakse käterätikuid – käte desinfitseerimiseks.

Nii et tegeleme mugavusmatkamisega: selle asemel, et hakata telki (mida meil polegi) püstitama ja söögitegemisega end vaevama, astume matkapäeva lõpus sooja saali ja tellime menüüst süüa.

Miinuseks võib-olla see, et hämardudes sellisesse külla astudes võib leida end korraliku suitsupahvaku keskelt. Kui muidu võib puitu lugeda taastuvaks energiaallikaks ja näiteks kerosiini halvaks fossiilseks kütuseks, siis siin on ehk vastupidi, sest väheste mägimetsade mahavõtmine on suur probleem. Ehk on siis eriti öko samuti kasutatav jakisitaga kütmine?

Teine miinus on see, et nendes söögisaalides käib pidev nuuskamine ja köhimine.

img_5339-01-01.jpeg

Eesmärgiks võtsime minna aklimatiseerumise mõttes kerge seljakotiga Ama Dablami baaslaagrisse (peaaegu 4600 m ehk 700 meetrit tõusu) ja siis tagasi ööbima Pangbochesse. Alustasime rahulikult ehk samas tempos jaapani pensionäridega (kellest kahte veeti üles hobustel). Väga rahulikult üles lontsimine ongi tegelikult mõistlik (mis on ka hea vabandus kui ei jõua kiiremini :). Jaapani pensionärid jäid siiski mingi hetk maha ja hilise alguse tõttu (kuskil 9 paiku) jõudsime baaslaagrisse lõunaks.

Baaslaagris oli väga palju telke, valdav enamus ilmselt erinevate kommertsekspeditsioonide ühetaolised telgid. Jalutasime sealt läbi ja piidlesime natuke, kuidas seal elu käib. Mul oli soov minna veel edasi järgmisesse laagrisse ehk Advanced Base Campi, muuhulgas seetõttu, et meie telefonis oleval kaardil (põhineb OpenStreetMap andmetel) polnud seda teed peal ja mõtlesin selle sinna kanda. Ehk siis läksime lahku: Karmen läks lähedal asuvasse hütti lõunat sööma ja ma kõndisin edasi. Leppisime kokku, et saame söögikohas kell 3 kokku.

Üles minnes haakisin end kahe raskema seljakotiga mehe taha, kes ka liikusid ABCsse. Väga lahe oli liikuda sisuliselt alpirohumaadel, aga kõrgemal kui ükski tipp alpides, ümbritsetuna veel kõrgematest lumistest tippudest. 4900 meetri peal oli väikese tipu moodi asi, kust rada langes korraks alla, enne kui tõusma hakkas. Sealt jooksis mulle vastu venelane, kes hüüdis, et alla minna on palju lihtsam kui üles. Samuti oli seal üks noor paar, kes hiljem tuli välja, olid šveitslased.

Ma olin millegipärast arvanud, et ABC on 5100 meetri peal, aga tuli välja, et see on kõrgemal. Seetõttu tõstsin tempot ja jõudsin 5200 meetri peale, kust ABC oli juba käega katsuda. Aga oli näha, et sinna minnes ei jõua ma kuidagi 3ks hütti. Kuna meil Karmeniga omavaheline side puudus, siis asjatu paanika vältimiseks hakkasin alla kiirustama.

Jäin 15 minutit hiljaks. Karmen oli vahepeal vene mehega jutule saanud (või pigem vastupidi). Me olime Sotši venelast Iljad ja tema vanemat kaaslast Vene pensionäride liidust juba varem märganud – tõusul Namche Bazaari (rahvus oli tuvastatav perseka ehk istumisaluse järgi, aga ka seljakoti järgi, kuhu kirjutatud “Altai”). Nad olid juhuslikult kohtunud ja otsustasid koos matkata, kuna tempo ja eesmärk (3 kuru) olid samad. Igatahes, pilv langes peale, kui astusime tagasi alla Pangbochesse.

img_6154-01-01.jpeg

Tol päeval käisin vist kahekordne arv kord kusel. Doktor Karmen seletas seda sellega, et toimub respiratoorse alkaloosi renaalne kompensatsioon. Mis iseenesest on tore, aga öösiti on ikka tüütu vetsu vahet kolistada.

Veelgi tüütum aga oli see, et keskööl ärgates oli kurgus tugev valu. Ilmselt hommikul liiga kerge riietuse tõttu, enda liigse koormamise tõttu (1300 meetrit tõusu kõrgustesse, kus polnud varem käinud) ja siin ringi liikuvate igasugu pisikute tõttu olin saanud “külmetushaiguse”. Järgmist päeva iseloomustas kestev tugev kurguvalu ja nõrkus, edasi minnes need taandusid ja tekkis siiani kestev lõputu nohu.

img_5377-01-01.jpeg

Õnneks oli järgmise päeva matk lühike – veidi üle paari tunni 400 meetrit kõrgemale asuvasse Dingbochesse (4300 m). Tee peal nägime Ama Dablami tipu kõrval naljakat oranži asja. Tuli välja, et keegi oli tiibvarjuga sealt alla hüpanud. Päris kaval iseenesest, siis ei pea kogu kurnava tee alla ronima. Venelased otsustasid minna veel 400 meetrit kõrgemale edasi, aga me poleks ka minu haigusele vaatamata läinud korraga nii palju kõrgemale magama.

Ma jäin pärastlõunal taastuma ja nüüd oli Karmeni kord teha väike trip – läks kohalikku kloostrit ja ermitaaži otsima. Jõudis ta oma otsingutes 4800 meetri peale, aga midagi ei leidnud. Karmen tuli alla, kuna kõrvalkülas Pheriches pidavat kell 3 mägihaiguse kohta loeng olema, mida ta profesionaalsest huvist tahtis ehk kuulata. Asusime siis mõlemad teele, aga nähes, et kõrvalkülla on vaja laskuda ja pärast tagasi üles tõusta, ja mu tunne polnud just kõige parem, siis ei pidanud mõistlikuks sinna minna.

Õhtul sattusime rääkima ameerika vanahärraga, kellel oli kodus Estonia klaver, mis talle väga meeldis. Rohkem ta küll Eestist ei teadnud ja palus, et me räägiksime. Et ühesõnaga, peab seda liftikõne Eestist harjutama, sest suust tulid vaid ebakoherentsed faktikillud.

img_5223-01-01.jpeg

Meie külastatud gompade (kloostrite) nimekiri:

Thubten Choling
minu kiire kõrvaltrip Junbesist, sees ei käinud
Taksindu
käisime sees ameeriklaste sabas, väga põnev oli
Pemanamding (Kharikolas)
saime teed ja tegime väikese annetusi; oli võimalus küsimusi küsida, aga kahjuks väga ei osanud (peale selle, et mis karbid need klaasi taga on)
Bupsa
seal toimus kahe vanema valge inimese paari panemine, vihmavarjude all ja püha San Migueli õlu protseduuride saatel; mingi hetk hakkasid nad lõputult valgeid linu kaela saama – tundus, et abiellujad oli sama hämmeldunud toimunust kui paar valget inimest, kes seda jälgisid
Namche Bazaar
noh tegelikult ei viitsinud sisse minna, vaid käisime hoopis selle kõrval väikses muuseumis
Tengboche
turistide poolt väga külastatud, kuna asub Everest Base Camp tee peal ja tõepoolest, kui ma sinna selle sisehoovi läksin, siis oli see lakke vahtivaid valgeid inimesi täis; tegelikult tuli välja, et munkadel oli seal kell 3 algamas riitus, aga kuna seal oli inimesi nii palju, et väikesesse kloostrisse sisse ei mahtunud, siis tulin tulema
Dingboche
kuna ma olen rohkemates gompades käinud, siis võttis Karmen ette teekonna sinna, kuid ei leidnud seda üles

Gompadest nüüd vast kõik (ei taha küll taktitundetu olla, aga nendega on natuke nagu kirikutega, et kui uudsus maha kulub, siis tunduvad kõik ühesugused; eks probleem muidugi ka selles, et me teame budismist ja selle pühakodadest vähe).

img_5411-01-01.jpeg

Jälle üks lühike päev – liikusime jälle 400 m kõrgemale Chukkungi (4730 m). Üles läksime umbes samas tempos Ama Dablami teel nähtud šveitsi paariga, kellega saime jutule. Neil samuti kolm kuru plaanis ja äralend Luklast on ka samal päeval kui meil, nii et ilmselt näeme neid veel. Samuti on neil aasta-kahe pärast võtta aasta vabaks reisimiseks.

Pärastlõunal laseme leiba luusse ja õhtul teeme veidi üle tunnise patseerimismatka Imja Tsho järve ja Island Peak baaslaagri suunas. Kumbagi me muidugi nii lühikese ajaga ei jõua. Island Peak on üks lihtsamaid 6000meetriseid mägesid, kus käib üsna suure tasu eest palju alpinismikogemuseta inimesi. Imja Tsho järv on aastate jooksul seoses kliimasoojenemisest tingitud liustike taganemisega järjest paisunud ja on praegu jälgimise all kui potentsiaalne üleujutuse põhjustaja alla orgu. Tõepoolest, üles tulles nägime infotahvleid üleujutusohtlikest piirkondest, looduslikest märkidest, mida jälgida üleujutusse sattumise ennetamiseks, ja evakueerimispunktidest.

img_4507-01-01.jpeg

Tuleb öelda, et kõrguse ja populaarsuse tõustes on ka hinnad tõusnud. Kui all sai hakkama laias laastus 10 euroga inimese kohta ööpäevas (ööbimine + kolm söögikorda), siis siin üleval tuleb arvestada juba 20 euroga. Nagu varem mainitud, siis ööbimise hind on tegelikult sümboolne: ööbimiskoht eeldab, et õhtu- ja hommikusöögi sööd nende juures. Lõunasöögi peale minnes tasub muidugi mainida, et võimalus matkal laua taga menüüst lõunasööki tellida (v.a muidugi kurude ületus jms, kus poolel teel inimasutust pole) kuulub mugavusmatkamise definitsiooni alla.

Muudest kuludest võib mainida elektrit. Hind võib olla üleval pool näiteks 3 eurot tunni eest, ei oska öelda mitu amprit. Aga tegelikult ei oska kahjuks täpsemalt selle teenuse kohta kommenteerida, kuna meil on kaasas oma väike päikesepaneel (15 W), millega oleme seni täiesti iseseisvalt hakkama saanud. Matkates on see kinnitatud seljakoti külge, aga kõige parem on, kui see õnnestub kuhugi statsionaarselt paigutada enam-vähem optimaalse nurgaga päikese suhtes. Päikesepaneeliga laeb meie akupankasid, millega oleme põhiliselt laadinud fotoaparaadi akusid ja loomulikult mobiiltelefone. Tõsi, mobiilid on valdava enamuse ajast lennukirežiimil ja põhiliselt kasutuses pildistamiseks ja kaardi vaatamiseks.

Elektrist ülejäänud raha oleme vahel investeerinud saiakestesse. Tuleb öelda, et 4 eurot saiakese eest tundub päris palju. Kuigi saiakesed on siin suured. Samas maitselt pigem keskpärased. Saiakeste kõrvale juua oleme ostnud enamasti teed, mida saab osta ka väikese, keskmise või suure termosena. Vahel oleme võtnud ka lihtsalt keevat vett termoses ja oma teepakikese sisse pannud (sest niikuinii on tee enamasti siin teepakikestega tehtud). Joogivett küsime tavalist tasuta kraanivett (cold/tap/normal) oma pudelisse (mida vahel peab ise käima täitmas köögi taganurgas suurest kanistrist) ja kasutame veepuhastustablette selle puhastamiseks. Saab osta ka pudelivett, aga väidetavalt pole Nepaalis olemas võimekust nende pudelite taastöötemiseks.

Eraldi tasub ära mainida muidugi lääne abivahendi WC paberi. Mitte niivõrd selle otstarbekohase kasutuse mõttes, vaid nuuskamiseks. Kõige hullemal ööpäeval läks mul ööpäevaga ära terve rull hiina vetsupaberit (ja arvestada tuleb sellega, et paberit nuuskamiseks kasutan ma siiski vaid siseruumides). Ja rull maksab 3-4 eurot.

dsc_0109-01-01.jpeg

Sel päeval olime veel Chukkungis, et teha aklimatitõus Chukkung Rile (5555 m), mis tähendab üle 800 meetri tõusu. Karmenil kõhus keeras, nii et liikusime hästi rahulikult ja aeglaselt. Kui muidu oli minek lihtsalt jalutamine, kuigi järsk, siis pärast sadulat (kus sai minna vasakule madalamale tipule või paremale Chukkung Rile) tuleb umbes viimase 150 tõusmeetri võtmiseks matkakeppe kõrvale pannes ka käsi kasutusele võtta.

Tippu minek võttis kuskil 4 tundi ja seal ootasid meid ees veidi varem alustanud Sotši venelane Ilja ja tema vanem kaaslane Vene pensionäride liidust. Poseerisime siis koos Vene pensionäride liidu lipuga ja jäime tippu vaateid imetlema ja ootamatult ilmunud väääga aeglast Internetti püüdma. Kui hiljem alustanud šveitsi paar üles jõudis, siis andsime tipus olemise teatepulga neile üle ja läksime alla tagasi.

img_5462-01-01.jpeg

Peab ütlema, et Chukkungis olles oli tõsiselt tunne, et oled maailma kõrgeimate mägede keskel. Toaaknast paistis Ama Dablam (6812 m), mis pole absoluutkõrguse mõttes ehk kõige kõrgem, aga samas väga imposantne. Koridori aknast paistis võimas Nuptse-Lhotse sein, mille tippudest lendlesid kuni paarikilomeetrised tuule tekitatud lumepilved.

Maailma kuuest kõrgeimast mäest neli olid meile väga lähedal. Chukkung Ri tipust nägime linnulennuliselt vaid 6 km kaugusel asuvat Lhotset (8516 m, maailma neljas), 20 km kaugusel asuvat Makalut (8485 m, maailma viies) ja 30 km kaugusel asuvat Cho Oyut (8188 m, maailma kuues). Maailma kõrgeim mägi – Everest ehk Džomolungma (8848 m) – oli vaid 8 km kaugusel, aga jäi häbelikult Nuptse-Lhotse seina taha varju.

img_5556-01-01.jpeg

Ees ootas esimese kuru ehk Kongma La (5535 m) ületus. Alustasime pool üheksa ehk ilmselt veidi liiga hilja. Alguses otsisime kohta, kust väikestest jõgedest üle saada ning lõpuks läksime ringiga ehk üle selle sama silla, kust olime Chukkung Rile läinud. Tõusmine oli raske seljakotiga vaevaline ja aeglane. Üle 5400 meetri kõrgusele järvede juurde jõudes olime mõlemad üsna äravaevatud, õnneks kiire lõuna (ööbimiskohast kaasa võetud röstvõileib ja Bounty) aitas jälle jalule ja järsud viimased 100 meetrit tulid üsna ruttu.

Pärast kuru oli järsk hüplemine mööda veidi lahtisi suuri kive, aga ei midagi hullu. See oleks võinud kirjade järgi olla matka kõige raskem lõik – see ehk võib tõesti tõsi olla, kui seal oleks lumine ja jäine olnud. Viimase etapi algusena ootas ees Kumbu liustiku võimas külgmoreensein. Pärast selle ületamist ootas ees täielik kuumaastik – pidevas liikumises moreenisodi hunnikud. Jääd oli selles liustiku osas vähe paljandumas näha, pigem olidki erineva kõrguse ja järskusega kivihunnikud. Alguses sihtisime minekut telefonis olnud marsruudi järgi, aga üsna ruttu tuli ette väga järsk langus ja sai selgeks, et sealtkaudu enam ei saa. Pärast taganemist ja liustiku keskel voolanud veekogu ületamist mööda ajutist kividest väikest silda tuli ette väike mõnemeetrine hunnik. Nähes selle järskust ei söendanud me sealt minna, kartes, et suured kivid võivad veerema hakata ja nii läksime jälle teistkaudu, leides üles lõpuks tuurid (väikesed kivihunnikud, mis jäetakse raja tähistamiseks) ja nüüd edenedes juba kiiremini. 800 meetri laiuse liustiku läbimiseks kulus meil lõpuks tund.

Peab ütlema, et tegelikult oli see kuru ületuse raskeim osa meie jaoks. Jõudsime enne pimedat, kuskil peale viite, teisel pool liustiku asunud Lobuchesse. Venelastel oli hea meel, et õnnelikult üle liustiku saime, ja ütlesid, et siin on ööbimiskohad suhteliselt täis. Eks asu Lobuche kõige populaarsema siinse matkatee ehk Everesti baaslaagrisse mineva tee ääres. Kolmandast kohast, kus küsisime, omale koha siiski leidsime.

img_5604-01-01.jpeg

Kui kuru ületas tollel päeval ehk kümmekond inimest mõlemas suunas, siis Everesti baaslaagri teel liigub sadu inimesi päevas. Samuti kasutab seal suurem hulk inimesi inim- ja loomkandjate teenusi ehk siis näeb suuri gruppe, kel seljal väike seljakott ja kõhul vähemalt sama raske fotoaparaat. Aga öelda pole midagi – tänu sellele näeb siin palju vanemaid inimesi, kel muidu siin käimine käiks ehk üle jõu.

Meie siis tassime kogu oma varustust ise ja giidi meil ka pole. Ent kandjate teenust me siiski kasutame ehk kohalikku majandusse panustame selles mõttes, et sööme hüttides toitu, mis kuidagi sinna veetud, ja ööbime majades, mille materjalid kuidagi on kohale saanud. Minu kott on matkates ilmselt üle 20 kg (üle kuru minnes ilmselt mitu kilo üle – 4 liitri vee tõttu) ja Karmeni oma ilmselt natuke alla. Mida on tegelikult siinkandis ilmselgelt liiga palju, optimeerides saaks ilmselt tosina kiloga hakkama. Eks meil on kaasas asju, mis võetud kaasa tervet reisi arvestades, ja mingeid linnariideid oleks võinud tegelikult alla Katmandusse jätta.

Aga mis siin kaevata – meist kõnnivad järjest mööda kandjad, kel õlul (või kui kohalikku kandmisviisi arvestada, siis peal) tunduvalt suuremad raskused. Vastu on tulnud ka korviga kleenukesed noormehed, kel korvis vähemalt 60 liitrist veepudelit, ise samal ajal mobiiliga juttu ajades. Kandjate kaitseühing on küll ülempiiriks siin piirkonnas seadnud 30 kg (ja näiteks 20 kg Aafrikas Kilimanjarol ja 25 kg Peruus).

img_5623-01-01.jpeg

Sel päeval liikusime raskete seljakottidega üles Gorak Shepi (5140 m), eelmise päeva vaev veel seljas. Juhuslikult liikusime koos šveitslastega, kes olid küll kergete seljakottidega, sest nende plaan nägi ette Lobuchest Kala Pattaril käiku ja tagasi ning Everesti baaslaagris käimata jätmist. Natuke rohkem kui paari tunni pärast olime kohal ja vaba toa saime jälle alles kolmandast kohast, kust küsisime. Sõime lõunaks kanasuppi, mis oli küll ainult soe vedelik (kana sisaldus vist ainult kanapuljongina), aga päris mõnus oli seda lürpida.

Läksime siis pärastlõunal kaema, mida see baaslaager endast kujutab. Vahelduseks oli minek ilma suuremate kõrguse võtmisteta ja kaotamisteta. Minekul piki Kumbu liustiku äärt võis koguaeg kaeda seda kõrval asuvat kuumaastikku. Kohale jõudes baaslaagrisse – üsna suvaline koht liustikul – võis sealt ilusti näha Kumbu jäämurdu ehk Everestile mineku alguse katsumust. Aga ülejäänud marsruuti ja tippu ennast pole sealt näha. Kõrgust oli alla 5300 meetri, kuigi meile oli jäänud mulje, et baaslaager peaks olema pea 100 meetrit kõrgemal (ja kaardi järgi ka kilomeeter mujal). Aga eks see asukoht ongi vist vastavalt liustikule muutlik ja selles mõttes pole vahet, kuhu neid turiste seal täpsemalt praegu veeti, et baaslaagrit seal praegu polnudki. Ehk siis Everestile ronimise hooaeg on ikkagi kevadel ja siis on vast seal käigul ka rohkem mõtet. Aga huvitav teatud palverännaku (või linnukese kirjasaamise) sihtkohana see ära kaeda oli siiski põnev ja alati on tore näha ameeriklasi ennast filmimas George Michaeli “Careless Whisperit” laulmas.

img_20161114_092022-01-01.jpeg

Ilmaga on meil hästi läinud. Pärast Eestist lahkumist pole me veel kordagi mingisuguseidki sademeid näinud. Pangbochest ülespoole pole me ka enam pilvkatet näinud ehk vaated nii päeval kui öösel on olnud suurepärased. Eks praegu peabki kuiv aeg olema.

Kui matka alguses – teel Shivalayast Namchesse – õnnestus mõnel korral lühikesed püksid higist tilkuma saada, siis mida ülespoole, seda külmemaks loomulikult läks. 4000 meetrile lähenedes läks lühikeste käistega spordisärgi asemel kasutusse pikkade käistega spordisärk ja sealt veel edasi läks selle peale softshell jakk. Päeval 5000 meetri lähistel läks juba vaja ka õhukesi spordikindaid ja mütsi ja tuule korral ka kapuutsi pähe. Mul soe spordipesu matkamiseks käiku ei läinud, ainult paaril hommikul läksid pooleks tunniks sulejope selga ja soojemad kindad kätte.

Kohe pärast päikese varju minemist muutus olemine muidugi kohe külmemaks. Tegelikult võis ka üle 5000 meetristel kõrgustel kerge miinus olla, aga päikesekiirgus oli siis ka vastavalt üsna võimas. Öösiti oli kõrgemal ilmselt -10 kraadi kanti, täpselt ei tea. Ilmateade näitas ka -20, aga seda vahetult enne ja pärast meie kõrgemal käiku, ehk siis jälle vedas.

Ehk siis õhtuti oli ikka sulejope seljas. Söögiruumis oli tavaliselt köetud ahi, nii et seal oli üsna soe. Aga oma toas oli isolatsiooniks vineer, nii et hommikuks olid joogivee jäänused sageli jääs. Minu magamiskoti parameetrid on comfort 3, limit -2, extreme -17 (Karmenil vastavalt -1, -7, -25), nii et sooja spordipesuga seal magada oli enamasti ok, kuigi vahel pidi toas olnud teki lisaks peale tõmbama, eriti õhtu alguses. Omaette huvitav oli muidugi öösiti vetsus käimine: vetsuaugu ümber oli midagi ära jäätunud, nii et pidi veidi ette vaatama, et mitte sinna jalgupidi sisse libiseda.

img_5923-01-01.jpeg

Eelmisel õhtul magama jäädes kostus kõrvaltoast järgnevat: “Kuule, teeme akna lahti, siis on magades rohkem hapnikku.” “Ärme tee, siis on hommikul toas külm!”

Õhtul oli Karmen haiglane ja ka hommikul polnud seis parem, nii et läksin siis üksi Kala Pattari (5643 m) otsa. Sinna ronitakse vist eelkõige Everesti vaatama, sest kuigi ollakse sellele mäele üsna lähedal, siis mujal kipuvad teised mäed teda varjama. Päris populaarne on sinna minekut alustada nelja paika hommikul, et päikesetõusu vaadata. Või noh, päike tõuseb siin mägede taha, nii et päikesetõusu ajal päikest ennast ei näe, aga üleminek pimedusest valgusesse võib siiski päris kihvt olla. Kahjuks ei oska kommenteerida, sest ma ei viitsinud nii vara minna. Alustasin Gorak Shepist minekut natuke enne seitset ja natuke enne kaheksat olin 500 meetrit kõrgemal ehk kohalikku künka Kala Pattari tipus.

Üles minnes koidab võimas Pumori mägi ja tuleb tunnistada, et vaated üleval on ilusad. Kala Pattari enda kõrgusega on aga segased lood. Sageli pannakse ta kõrguseks 5550 metrit või midagi sellist, aga selles kohas, kuhu mina läksin (ja kõik teised ka), näitas mu telefon siiski kõrguseks 5643 meetri kanti. Sealsamas kõrval veidi Gorak Shepi poole ja sama tõuseteega on üks teine madalam küngas, võib-olla see on siis Kala Pattar? Eks me kohalik paberkaart sisalda ka päris palju igasugu vigu, nii et vahet pole. Läksin siis poole tunniga alla tagasi ja siis juba jätkasime mõlemad oma teekonda teise kuru ehk Cho La suunas.

img_6159-01-01.jpeg

Everest Base Campi tee ääres on mobiililevi (Nepal Telecom) täitsa olemas olnud, aga mobiilne Internet pigem mitte. Kui Internet on ilmunud, näiteks Chukkung Ri tipus või Gorak Shepis, siis on see olnud väääga aeglane. Järgmise orus olevas Gokyos ja ülejärgmises orus olevas Lungdhenis pole aga levi üldse olnud.

Küll aga pakutakse käidavamates kohtades tasulist WiFit (teenusepakkujaks on Everest Link). Gokyos nt Karmen võttis selle: 5 euro eest sai 200MB Internetti, mis kehtis 15 tundi. Kiirus oli täitsa OK.

Seni aga ootame piisava kiiruse ja mahuga Internetti, et üles laadida maaliline Nepaali fotogalerii.

One Comment

  1. Meil vihiseb akna taga külm tuul, vahel tilgutab vihma ka ja lumi on otsakorral. Päike jääb kah vist mingisuguste “mägede” taha, sest näha teda igal juhul pole ei hommikul, päeval ega loomilikult õhtulgi mitte. Selline hallitanud tunne tuleb peale.
    Aga pärast mõnusat ebamugavlaste seiklusjuttude lugemist läks tuju kohe paremaks ja nii võib jälle terake lootusrikkamalt homsele päevale vastu minna, olgu see siis päikesega või ilma.
    Põnevusega järge ootama jäädes ja teile kivi kotti soovides
    Aili

Avalda arvamust