Shivalayast Namche Bazaari

Lonely Planet ütleb, et „If you love the mountains, life simply doesn’t get any better than on a trek through the Nepal Himalaya.“ Ehk et kui sa armastad mägesid, siis elu ei saa olla midagi paremat, kui matkata Himaalaja mägedes Nepaalis.

Alustasime oma matka Shivalayast (1790 m). Ööbimiskohaks oli lihtne lodge. Siin on pea kõikide majutusasutuste nimetus lodge (eelistatult sisaldades sõna Sherpa, Himalaya, Everest vms) ja tegemist on enamasti sisuliselt kodumajutuse tüüpi asutustega, kus enda pere elamise juurde on lisaks tehtud mõned lihtsad toad matkajatele ja siis oma pereliikmed pakuvad ka süüa. Kus juba rohkem rahvast liigub, seal leidub ka hotelle meenutavaid majutusasutusi. Üldiselt ongi nii, et ööbimiskoht eeldab, et sööd tema juures ka õhtu- ja hommikusöögi, aga see on iseenesest ka loogiline, sest külad on nii väikesed, et eraldi toidukohti polegi – iga majutusasutus aga pakub süüa. Ja nagu juba mainisin, tulevad peamised erinevused kohtade vahel toiduhinnast, ööbimise eest oleme seni alati 200 nepaali ruupiat maksnud ehk umbes 2 eurot kahe peale.

Esimeses kohas menüüd ei olnud ja õhtusöögiks pakuti Dal Bhati ehk kohalikku riisi-läätse rooga, hommikuks nuudlisuppi ja musta teed. Toidu eest maksime 480 ruupiat ehk natuke alla 5 euro kahe peale. Edaspidi jäi siiski õhtu- ja hommikusöögi koguarve kahepeale sinna 2000 ruupia kanti.

Matk algas 3-tunnise tõusuga Deuralisse (2720 m), kus sõime pannkooki ja laskusime siis Bhandari kaudu Kinjasse (1620 m), kordamööda ohates, kui ilus siin on. Ööbimiskohas proovisime kohalikku õlut (Chhang), mis oli valget värvi ja suhteliselt kohutava maitsega (üldse mitte õlu maitsega igatahes), piinlik oli küll, aga lasksime pea täis klaasid tagasi viia.

2. päev oli sisuliselt ainult tõusmine, õhtuks jõudsime 1600 m kõrgemale Goyami (3220 m). Ainsate välismaalastena kohtasime pidevalt üht teist matkapaari, kes liikus umbes samas tempos kui meie ja nii me kordamööda üksteisest möödusime. Õhtul selgus, et tegu on 66-aastase ja 18-aastase mehega, kes järgmisel päeval pöörasid põhirajalt kõrvale, et minna Pickey Peaki ehk kohta, kus on väga head vaated Everestile.

Lisaks kohtasime ööbimiskohas 45-aastast naist, kes matkab täitsa üksi. Ja on seda väga palju üle maailma teinud, aga Nepaal on siiski ta lemmik eelkõige seetõttu, et siin tunneb ta end kõige ohutumalt. Ta on matkanud ka eemal ametlikest radadest ja ööbinud kohalike kodudes, mille kohta ta ütles, et turistide teelt kõrvale jäävad kodud on tihti väga räpased ja vaesed, aga samas ta naudib väga seda autentset elamust. Lisaks on ta Nepaalis nii palju käinud, et tal on tekkinud kohalikud sõbrad ja ta räägib natuke ka kohalikku keelt. Näiteks käis ta Katmandus elaval perel külas 2 päeva pärast 2015. aasta aprilli maavärinat (7,8 palli Richteri skaalal). See maavärin tappis üle 8500 inimese ja oli esimene suurem maavärin pärast 1934. aasta maavärinat. Ajalugu vaadates selgub, et Nepaali tabab suurem maavärin iga 75 aasta tagant – ehk võib siis praegu rahulik olla ☺. Aga tulles tagasi selle naise juurde, siis tema sõnul ei olnud Katmandus olukord maavärina järgselt sugugi väga hull, hävis u 5% linnast ja nädala jooksul oli tavapärane elurütm taastunud. Küll kannatasin mitmed mägikülad, mis olid epitsentrile lähemal. Palju keerulisem oli olukord 2015. a lõpus, kui India sulges piiri Nepaaliga, sest talle ei meeldinud Nepaali uus konstitutsioon (või oli see mingi muu seadus?) ja Nepaalis tekkis suur puudus nii toiduainetest kui ka näiteks kütusest. Lennukid näiteks lendasid Euroopasse vahemaandumisega Indias lihtsalt selle pärast, et seal tankida.

3. päeval jätkasime tõusmist, kuni jõudsime Lamjura Bhanjyang kuruni (3530 m). Maa oli härmas ehk öösel olid olnud miinuskraadid. Teel läbisime rododendronite metsa, mis nägi väga äge välja. Kuru ise oli huvitav sellepoolest, et sealt lendasid väga madalalt üle Luklast Katmandusse sõitvad lennukid. Ja vaated olid ka eriti ilusad. Aga no kui ma mainiks iga kord oma tekstis ära, kui kohtasime ilusaid vaateid, siis selle sisse kaoks kogu muu tekst täisti ära. ☺

Edasi liikusime mäest alla ja umbes kahe paiku jõudsime oma ööbimiskohta Junbesis (2680 m). Erik otsustas külastada veidi üle tunni kaugusel asuvat kloostrit (Thubten Choling), mina aga läksin koheselt puhkerežiimile – mõnus oli vahelduseks teha seda varem kui eelmiste päevade pool kuus. Hommikul oleme liikuma hakanud 8.30 ja päeva jooksul teinud küll mitmeid puhkuseid, kuid pikad matkapäevad on siiski väsitanud.

Mõni tund rohkem puhkust tasus ennast ära. Järgmise päeva hommikul oli tunne taas värske ja entusiastlik. Matkajaid oli nüüd juba veidi rohkem liikumas, kuna Junbesisse võis saabuda ka alternatiivset teed pidi (lennukiga Phaplusse või dzhiibiga Sallerisse). Pärast tunnikest matkamist saime esimest korda heita pilgu Everestile. Mäetipp oli end küll tagasihoidlikult pilvekese taha varjanud, aga pool sellest paistis ikka välja. ☺

Pärast Trakshindu kuru (3070 m) ületamist külastasime kohalikku gompat ehk kloostrit. Kuna sattusime sinna koos ühe ameeriklaste grupiga, õnnestus meil nende giidi eestvedamisel käia ka budistlikus pühakojas ja isegi pilti lubati teha. Kõik oli kuidagi väga värvikirev ja elurõõmus. Väga huvitav igatahes, ei olnudki varem budistlikku templit külastanud. Hoovis nägime ka seni suurimat ja uhkeimat stuupat (kõrge kaunistatud torn).

Nepaalis on üldiselt väga levinud ka hinduism ja tihti on need budismiga ootamatult läbi põiminud ja reisijuhid kiidavad Nepaali kui näidet kohast, kus erinevad usundid teineteist täiendades, mitte vastandades koos eksisteerivad. Siin mägede regioonis elavad aga rahvad, kes ajalooliselt pärit Tiibeti aladelt ja kes seega järgivad Vajarajaana ehk Tiibeti budismi. Buddha muide sündis u 6 saj eKr tänapäeva Nepaali territooriumil.

Lisaks gompadele ja stuupadele väljendub siinne budism ka mani seintena – pea iga küla alguses ja lõpus, vahel ka keskel on kiviblokid või ka kivid, mis on kirjutatud täis budistlikke mantraid, samasugused mantrad on ka keerlevatel silindritel, mida leidub igas suuruses erinevates kohtades ja mida peab alati päripäeva keerutama. Lisaks on väga silmatorkavad ka värvilised nöörile lehvima seotud riideribad, mis tihti kahe kõrgma koha vahele veetud ja mille peal olvad soovid tuul ja vihm laia maailmaruumi viib, et need täituda saaks (või umbes nii, päris kindel just pole, aga kõlab ilusti igatahes ;).

4. päeva pärastlõuna möödus hoogsalt allamäge lipates, sest energiat oli ja soov Jubingi jõuda oli suur ja õige pisut pärast päikeseloojangut ka kohal jõudsime. Majutuskohas kohtasime kahte kanadalast, kes olid 3 kuru matka tavapärasele tagurpidi läbi teinud ja kiitsid seda väga, aga hoiatasid üleval oleva lõikava külma eest.

5. päev ehk minu sünnipäev möödus taas tõusu võttes, aga liikusime rahulikult ja väga mõnus oli. Bupsas lõunat süües lubasime pidupäeva puhul endale tuunikala pitsat, mis oli tõeliselt hea. Terve päeva liikusime sarnases tempos 4 srilankalasega, kellest 3 olid tudengid ja neljas nende noor õpetaja. Nende ülikool nimelt saadab igal aastal ekspeditsiooni Nepaali mägedesse ja seekordne grupp oli teel vallutama Island Peaki.

Õhtul Paiyas sattusime lodge’i, mille perenaine tegi imehästi maitsvaid toite (banana pie ehk banaanipirukas läheb ühe mu lemmikuna kirja, teine lemmik on „Tibetan Bread with Jam“) ja jõime ühe kalli õlu (650 ml siin äärmiselt populaarset Filipiinide brändi San Migueli õlut maksis 600 ruupiat ehk veidi üle 5 euro).

Järgmisel hommikul õnnestus startimiskellaaja suhtes rekord teha, nimelt alustasime päevateekonda juba kell 7.38. Suhtelislt varsti kohtasime ühte suuremat gruppi, kellest möödumisel tundus, et nad räägivad hollandi keelt, aga kui neist möödusime ütles üks grupi liige kõva ja selge häälega Norway. Me võtsime seda kui teadet, et nad on Norrast (ja mõtlesime, et no ju see siis ikka oli hoopis norra keel), aga targu jätsime Estonia vastu hõikamast. Lõunat tulid nad sööma samasse kohta, kus meiegi ja siis küsiti mult, et kust me pärit oleme. Nad olla arvanud, et Venemaalt, sest ainult venelasad kasutavad kummiga ümber keha käivaid istumisaluseid, mida ma pean erakordselt mugavaks ja mille Matkaspordist endale kaasa soetasin. Igatahes ma siis küsisin (või rohkem teatasin teadlikult? :D) vastu, et te olete Norrast jah, aga tuli välja, et hoopis Belgiast.

Umbes poole päeva pealt jõudsime kohta, kus meie tee ühines Luklast (koht, kus on lennujaam, kuhu lendab kõrghooajal päevas sadu matkajaid) tulijatega. Kogu eluolu muutus kohe kuidagi oluliselt turistikamaks ja inimesi hakkasime nägema harjumatult palju. Enamik neist jäi peatuma Phakdingi, et kõrgusega harjuda (Katmanduust otse 2800 m peale lendamine võib kõrguse mõttes ikka tunda anda). Meie aga rühkisime edasi Benkarisse ja saime seega ka järgmiseks hommikuks pooleteise tunnise edumaa, et ei peaks laulupeo rongkäiguna üles Namche Bazaari matkama.

7. päev oligi poolik matkapäev, mille käigus saime korduvalt oma TIMS kaarte ja rahvuspargi lube näidata. Namche on suur keskus, kus leidub lõputult majutusasutusi, matkapoode, muid poode ja üldse kõike, mida matkasellidel vaja läheb. Tundub, et kogu linn (või siiski küla) on pühendunud mägedehuviliste teendindamisele. Meie valisime ööbimiskohaks Alpine Lodge´i – eelkõige seetõttu, et siin on tasuta wifi. 😀 Pole ju üle nädala seda luksust kasutada saanud.

Lõpetuseks Eriku heietusi levi ja interneti teemal ehk miks siin blogis on vahepeal vaikne olnud:
“Katmandust ostsin omale kohaliku Nepal Telecomi kõnekaardi, lootuses sellega Internetti pääseda. Ostsin ka seetõttu, et Tele2-l Nepaalis roamingupartner puudub ja seega minu SIM kaart on siin täiesti kasutu (ka mobiili-IDd ei saa seega kasutada). SIM kaardi ostmiseks tuli täita vorm, kuhu – üllatus-üllatus – oli passipilti vaja. Samuti isa nime. Ja vanaisa nime. Küsimus, et kumma vanaisa, tegi kohalikele nalja. Ju siis siin iseenesest mõistetavalt ikka isapoolne vanaisa on vanaisa. Lasin poes ka kaardile piisavalt raha kanda Internetipaketi tellimiseks. Hiljem kaarti aktiveerides tuli küll välja, et see raha sinna ei olnud ilmunud. Meil ei olnud enam võimalik siis sinna poekonkusse tagasi minna, aga ega see summa polnud õnneks ka suur. Ja see ei pruukinud olla ka poemüüja süü, kuna Nepali Telecomi tehniline toimivus pole olnud kõige suurepärasem.

Hiljem mägedes ostsin laadimiskaarte ja üritasin nendega raha juurde panna. Kui kedagi huvitab, siis kehva levi korral (robotiga suhtlemise ja Internetist laadimise asemel) valida *412*PIN kood# tundub olevat kõige lollikindlam viis raha laadmiseks (ma alguses lugesin kaardilt välja *112*). Siiski, meie Shivalayast lähenemise matka jooskul polnud sageli üldse levi ja kui oli, siis polnud Internetti või oli äärmiselt kehv. Mõnes kohas pakuti tasulist WiFit, mida me ei kasutanud, aga ehk oli seal siiski parem Interneti vastuvõtt. Teisel operaatoril Ncellil (kelle nime juures ilutseb Telia logo) on siin veel kehvem levi. Nii et Karmenil (kui Telia kliendil) oli ka tavalist mobiililevi vähem.

Nüüd Namche Bazaaris olles on meil ööbimiskohas suhtkoht toimiv tasuta WiFi. Ka minu telefonis on Internet enam-vähem toimimas. Eks edasi liikudes vaatab, kuidas levi ja blogi uuendamisega on. Peab mainima, et ükski ühendus pole seni olnud piisavalt kiire galeriise piltide lisamiseks, nii et nendega tuleb oodata. Samuti võib juhtuda, et uuendamise entusiasmi hakkavad pärssima järjest langevad temperatuurid ja suurenev kõrgus :)”

One Comment

  1. See kõik tundub nii põnev ja imeline, et tekib endalgi, vaatamata oma kõrgele eale ja mugavusihalusele, soov ebamugavlastega liituda. Aga teen seda siis oma mõtetes ja hoian teile pöialt! Tervitustega siit lumisest Tartust! Ja veel kord – palju-palju õnne, Erik!
    Aili

Avalda arvamust