Amritsar

Ka Amritsar tervitas meid segase liiklusega, millest üritasime alguses jalgsi läbi murda, kuid kuna hotell oli kaardile valesti märgitud ja me seda üles ei leidnud, siis otsustasime rikšamehelt ikkagi lõpuks abi paluda. Hotelli jõudsime u kell 9 hommikul ja õnneks oli omanik nii lahke, et lubas meil ennast varajasest saabumisest hoolimata sisse registreerida. Tellisime veel hommikusöögiks kohalikku spetsialiteeti aloo paranthat (kartulipannkook) ja kui kõhud täis, magasime kehvast ööunest põhjustatud väsimuse välja ning samal päeval enam lisaks söömisele midagi asjalikku teha ei jõudnudki.

Kuldne Tempel

Eelmisest päevast tuttav pöörane liiklus ei kutsunud enam jalgsi selle vahele seiklema ja maksime seekord rattamehele (kelle ratta juurde kuulub ka kahele kliendile istumiseks mõeldud kaarikutaoline osa). Alguses oli natuke hirmus kõigi nende suuremate motoriseeritud vahendite vahel sellega olla, aga rahulikumasse kohta jõudes oli päris mõnus, et kõik oli korraks vaikne, kui põristajaid läheduses polnud.

Kuldse templi ümbrus on muudetud moodsaks jalakäijate ja kaupmeeste alaks. Huvitaval kombel oli päris mõnus jõuda “päris” Indiast ühele turistlikule alalale. Hommikusöögiks ostsime sealt kohalikkeagusroogi. Mul pole aimugi, mis nende kõigi nimed olid, aga siinsete maiustustega on raske mööda panna, kõik on lihtsalt superhead.

Kuldne tempel on sikhide kõige püham palverännaku sihtkoht ja tegelikult tullakse ennast kastma templit ümbritsevasse vette, sest see on veel kõige püham. Aga templi enda külastus on ka siiski niivõrd populaarne, et meie sinna ei jõudnudki – lihtsalt ei viitsinud poolt päeva järjekorras seismisele kulutada. Selle asemel jalutasime ümber templi ja püha vee ning proovisime kohalikku annetuspõhist templitoitu. Me vist küll seda päris kõige õigemat toidupakkumiskohta üles ei leidnud ja piirdusime magusa pudruga, mis oli pigem snäkiks ette nähtud. Vastupidiselt välimusele oli maitse väga hea!

Sikhism on Indias Punjabis 15. sajandil tekkinud usk, mille loojaks peetakse guru Nanakki. See sai alguse vastuseisuks rangele kastisüsteemile ja braahmanide (preestrite kast) domineerimisele selles, hiljem arenes see militariseeritud religiooniks, mis võitles islami domineerimisega antud regioonis. Sikhid usuvad ühte jumalasse, samuti uuestisündi ja karmasse. Ehk et mõnes mõttes segu islamist ja hinduismist (parim mõlemast?), millest annab märku ka arhitektuur, milles leidub elemente mõlemast traditsioonist. Sikhid rõhuvad palju võrdsusele, näiteks juba ülal nimetatud vastuseis kastisüsteemile, aga samuti on sikhismis naised võrdsed meestega (vähemalt ideaalis), seda kohtab maailma religioonides harva. Sikhi mehe tunneb ära võimsa turbani järgi, mille all on tal palju juukseid, mida ta ei või lõigata. Sikhe on maailmas u 25 miljonit.

Väljapääsu juures on ka väga halvasti tähistatud uks sikhide muuseumisse, kus leidub palju maale sikhide verisest ja võitluslikust ajaloost. Lisaks on mõned toad täis eeldatavasti tähtsate sikhide portreesid, kellest paljud kandmas maalil päikeseprille.

India-Pakistani piir

Amritsarist umbes 30 km lääne pool asub India ja Pakistani piir, kus igal õhtul toimub äärmiselt teatraalne 30-minutiline lipulangetamistseremoonia, kus näeb akrobaatiliselt kõrget jalatõstmist marssimisel ning hämmastavat koordineeritust vastaspoolega. Lisaks veel jaburad kostüümid ja tekibki tunne, et oled sattunud mingile turistlikule kultuurišoule. Kui ainult suuremat osa vaatama tulnud rahvamassist ei moodustaks kohalikud, kes tulihingeliselt ja äärmiselt valjuhäälselt oma sõdurite marssimisele kaasa elavad, tekitades tunde hoopis kõva jalgpallimatši publikus olemisest.

[ Et mõne meetri kaugusele piirist saada, tuleb läbida pikk mitmeetapiline turvakontroll. Nagu ikka, on eraldi sabad meestele ja naistele (keda käperdab naistöötaja), mis tähendab seda, et Karmen saab tunduvalt varem sealt läbi. Kuna nagu lennujaamadeski oli ka siin mehi ikka kordades rohkem kui naisi. See ka, et India ja Pakistan on mõlemad tuumarelva omavad riigid, kes on omavahel mitu sõda maha pidanud. Ka sel aastal on põhja pool Kašmiris mitukümmend sõdurit ja tsiviilisikut surma saanud. Nii et tunded sel etendusel võivad olla veidi tõsisemad kui jalgpallimatšil – E. ]

Väga veider kogemus, aga tasus kindlasti seda mõne-eurost taksosõitu (ühistakso hind edasi-tagasi ühe inimese kohta vähem kui 2 eurot, šou ise tasuta). Eks hinda viib alla ka auto kerge ülekoormamine. Näiteks istus Erik kogu tee minu ja autojuhi vahel, käigukang hargivahes.

Õhtul üritasime veel töötavat sularahaautomaati leida. Tänavad olid turbanitega politseinikke täis, kes viledega liiklust korraldasid. Mis tähendas tohutuid ummikuid mõnes kohas ja tühje tänavaid teisal. Mingi hetk saabus pikk korteež vilkuritega autosid. Selgus, et linna saabus peaminister, kuna seal toimus rahvusvaheline Afganistani-teemaline konverents. Sularaha ta kahjuks kaasa ei võtnud.

Avalda arvamust