Kajakikursus pühal Gangesel

Rishikeshis olime tervelt nädala, osalt seetõttu, et veeta Indias aega ka mujal kui suures linnas, osalt seetõttu, et läbida seal 5.-8. detsembril 4-päevane kajakikursus. Kajakikursusele mineku tagamaad peituvad 2 nädalat varem tehtud raftingutripis Nepaalis, kus meiega koos olnud kajakitajad jätsid ägeda mulje. Samuti selles, et mõned varasemad kajakisõidud on meeldinud ja oli soov proovida ka võimsamal jõel seda (ja muidugi selles ka, et eskimopööret õppida :)).

Lisaks sellele, et Rishikesh on maailma jooga pealinn, on siin populaarsed ka erinevad seikluslikud tegevusesed. Põhiline paistab olevat raftimine – Gangese ääres olles näeb iga natukese aja tagant mõnda suurt kummipaati allavoolu kulgemas. Teenusepakkujaid on väidetavalt sadu, kvaliteet kõikumas seinast-seina. Näiteks ei paistnud enamikel olevat ühtegi turvakajakitajat kaasas ja mõnel juhul polnud giidil (raftijuhil) kiivrit peas (meie kajakiinstruktor ütles selle peale, et “see on India” :)). Kajakiga sõitjaid on jõel tunduvalt harvem näha kui rafte.

Gangese jõgi on keskmise vooluhulga poolest maailma kolmas ja reostuse poolest esimeste hulgas. Meie olime siiski jõe ülemises otsas, kus jõgi oli küll lai (Eesti standardeid arvestades), aga mitte midagi erilist, ja vesi puhas (meie kajakiinstruktor jõi näiteks otse jõest). Jõgi on seal kiirevooluline, keeriseid täis ja külma veega ehk siis ujumise asemel tasub end seal pigem kasta. Seda ka mitmed hinduismi järgijad rituaalselt tegid, kuna tegemist on nende jaoks kõige pühama jõega üldse. Hinduismi panteonis kujutatakse jõge jumalanna Gangana.

Igatahes, Karmen oli meili teel suhelnud erinevate kajakikursuse pakkujatega ja Rishikeshi saabumise päeval läksime Himalayan Travels kontorisse. Sularahas ei oleks meil olnud lootust koolituse eest maksta, aga õnneks oli neil kaarditerminal. Karmeni kaardiga ei läinud makse läbi, aga minu sama panga kaart siiski toimis. Neljapäevane koolitus tähendas erinevate elementide õppimist ja harjutamist ning kahel viimasel päeval ka kaugemalt sõitu raskematel kärestikel (kategooria II ja III). Päeva pikkus olevat meie otsustada (tavaliselt tegevat õpilased u kolmetunniseid päevi) ja omanik lubas, et pärast nelja päeva saame lisaraha maksmata minna mõnel päeval kajaki ja instruktoriga niisama sõitma või harjutama enda soovitut.

Meie instruktoriks oli jaapanlane Taka, kes suure osa aastast veedabki erinevatel jõgedel giid olles ja koolitusi tehes. Edasi pidi ta minema Nepaali, kus praegu olevat liiga külm, nii et järgnevad kuud on ta Rishikeshis. Põhiliselt tegeleb ta küll raftitrippide juhtimisega, vähemalt Rishikeshis. Selle jaoks on tal olemas IV ja V kategooria kärestike litsents. V kategooria on üldse raskeim kategooria, mille puhul kommertsraftimist tehakse. Kajakiga on ta ise sõitnud ka raskeimal ehk VI kategooria jõel. Kui mingil päeval kliente polnud, siis hääletas ta end kajakiga auto peale, et mööda jõge enda lõbuks alla sõita. Lisaks on ta olnud kanjoningu- ja sukeldumisinstruktor ja rändmuusik ning üldse tšill tüüp, kellega rääkida. Abiinstrukoriks oli indialane Madan, kes oli kajakiga sõitnud küll vaid 6 kuud, kuid neil kärestikel, kus meie käisime, sai väga hästi meie päästmisega hakkama. Nii et instruktorite-õpilaste suhe oli 1:1, mis oli hea.

Kui kritiseerida, siis oli Taka ehk pedagoogiks liiga tšill. Mitmes olukorras oleks oodanud rohkem konkreetsust ja sageli kuulis instruktaaži ainult üks meist. Eks see koolitus ole suhteliselt paindlik ja paljuski meie teha ja soovida, aga sageli ei oska ise asjade kulgu juhtida, kuna ei tea teemast just paljut. Madan rääkis natuke kehvasti inglise keelt ja tema osadest õpetustest sai aru alles pärast mitut korda valesti tegemist. Vahel tundus, et vaatamata suurele kajaki kogemusele Taka improviseerib käigu pealt, mis võib ehk olla tingitud sellest, et seda koolitust ei võeta just liiga tihti.

Aga noh, mulle koolitus meeldis. Oli kasulik (etteruttavalt, eskimopööre hakkas täitsa välja tulema) ja tore (kuigi viimase päeva suured kärestikud olid päris hirmsad). See oli ka tore, et päevad olid kolme tunni asemel ikka viie- või kuuetunnised. Karmenile meeldis veidi vähem ja natuke halva maigu asjast jättis tema jaoks ilmselt ka tema siiani kestev seljavalu, mille ta tõenäoliselt külmas vees lõputult eskimopööret harjutades või kajakki üksinda tassides sai.

Kui nüüd asjast endast rääkida, siis esimesel päeval kajakki – mis oli lühike kärestikukajak, mitte nagu Eestis enamasti levinud pikad matkakajakid – istudes sai kohe ilusti jõel sõitmisega hakkama, sest me mõlemad oleme seda varem paar korda teinud. Kui aga läksime enam-vähem seisvast veest kõrvale lainetavasse vette, siis ühelt poolt ei saanud küll instruktorist täpselt aru, mida peame tegema, aga teisalt ei olnud endal mitte mingisugust liikuva vee kogemust, nii et Karmen käis ümber ja ma panin ka peaaegu ümber käies allavoolu minema.

Ehk et korralik kärestikuline vesi oli meie jaoks midagi täiesti uut. Üks põnev asi, mida võhikuna ei ole varem märganud, on eddy, kus vesi kivide ja muude takistuste taga pinnal kergelt keerleb ja voolab ülesvoolu. Need võivad olla erineva suuruse ja võimsusega, kõige võimsam ja ohtlikum on see ülemises otsas. Samuti on ohtlik jõe voolu ja vastassuunalise eddy voolu piir, kus vesi võib hakata alla tõmbama, nii et ilma päästevestita ei tasu sinna sattuda. Aga eddy on selles mõttes kasulik, et kiires jões võib selle “püüda”, et seal puhata või kedagi järgi oodata.

Samuti saab ületada jõge ühest kaldal asuvast eddyst teisel kaldal asuvasse (ferry gliding), hoides paadinina üldsuunaga ülesvoolu ja õige nurga all. Selle elemendi harjutamine põhjustas meie puhul ka kõige rohkem ümberminekuid (keskmiselt umbes kaks päevas), kuna kui kajak hakkas allavoolu kogemata ära vajuma, siis ei saanud alati aru, kummale poole end õige tasakaalu jaoks tuleb kallutada.

Kui ümber minna ja end päästa ei oska, siis ei ole teha muud, kui paadist välja ronida, tõmmates enne põlle (mis takistab vee minemist paati) pealt ära. Või noh, kui põlved kohe paadi ääre alt vabastada, siis kippus põll ise ära tulema. Seejärel tasub aeru ja kajakki enda käes hoida ja üritada kalda poole liikuda. Instruktor tuleb ja aitab neid või ujujat kaldale toimetada. Aeru on nii võimalik täitsa ära kaotada, kui see üksi allavoolu ära panema peaks. Ganges on sealkandis päris lai, nii et ujumist kaldani võib natuke olla, aga samuti on seal kärestikud pigem sügavad, nii et pole väga ohtu end kuhugi ära lüüa ja ka suurtes lainetes päästevestiga hulpima oli täitsa okei. Samuti seal üldiselt puuduvad mõned väga ohtlikud jõeelemendid, kuhu on võimalik kinni jääda.

Ümbermineku vältimiseks võib selle ohu korral end aeruga üritada õiget pidi lükata (high brace, low brace). Kui aga juba ollakse 180 vale nurga all, siis võib end ise sirgeks lükata (eskimopööre) või paadile klopsides kutsuda juurde sõber, kelle paadist tõmmates end veepoolelt õhupoolele tõmmata (t-rescue).

Kui t-rescue õppimine ei võtnud väga palju aega, siis eskimopööret harjutasime kõigi nelja päeva lõpus. See on ka põhiline põhjus, mis päevad tavalisest pikemaks venitas. Lõpetama pidi üldiselt seetõttu, et jube külm hakkas. Õhk oli küll kuni 25 kraadi, aga pöörde harjutamine tähendas enda lõputut külma vette kastmist, nii et lõpuks hakkas ka meil seljas olnud kalipso ja vestiga külm.

Mul tuli esimesel päeval pööre välja sohiga (lükkasin pöörde lõppfaasis aeruga jõe põhjast) ja teisel päeval juba täiesti ausalt, kuigi ainult mõnel õnnestunud katsel. Kolmandal päeval oli juba peaaegu 100%-line õnnestumine ja tuli välja ka kiirelt mitu pööret järjest. Neljandal päeval proovisin kontrollitult ka veidi liikuvas ja lainetavas vees. Aga üldiselt, ilmselt väsimuse tõttu, neljandal päeval kippus asi käest ära minema. Ei usu, et päris olukorras mul pöördest midagi välja tuleks. Karmenil tuli eskimopööre välja ainult korra, küll õnnestus tal kordi kitarripööre (põhimõtteliselt sama, aga aeru hoitakse käes rohkem ühest otsast, et jõuõlga suurendada).

Kuidas eskimopööret sooritada, on raske ette näidata kuival maal, sest kogu protseduur on väga tagurpidi ja kolmemõõtmeline. Me korra isegi proovisime pöörde tunnetamist liival koormakilel selili olles, kajak peal, ja natuke oli isegi sellest intuitsiooni mõttes kasu. Nii et raske on seda ka sõnadesse panna, aga mis toimub, on see, et õige nurga all ja vee pinnale toodud aerulabaga hakatakse end tõmmates sirgeks pöörama ja viimane lüke tehakse puusanõksuga. Mis mind lõpuks aitas on see, et tõmmata ei tohi sügavale vette, vaid üritada aeru visata kuhugi tahapoole ja üles (mis tähendab aeru suhteliselt mööda veepinda liikumist) ning kindlasti tuleb end sundida niimoodi, et pea tuleks vee alt välja viimasena (väsinuna või kerges hapnikupuuduses olles kipub muidu pead ikka õhu poole kallutama).

Kolmandal päeval sõitsime autoga natuke ülesvoolu, et teha kõikide teenusepakkujate poolt reklaamitud kõige lühem 9 km (kaardi pealt mõõdetuna veidi vähem) matk alla. Teele jäi mitu II kategooria kärestikku, kus olid (meie jaoks) ikka täiesti korralikud lained ja vetemöll, nii et pidi pingsalt tasakaalu hoidma ja vahel korralikult aerutama, et mitte külg ette või kivise kalda äärde sattuda. Kokkuvõttes aga saime ilusti hakkama ja keegi ümber ei käinud. Kärestike vahel oli vesi täitsa rahulik, aga piisavalt kiire, et edasi liikumiseks põhimõtteliselt aerutama ei pidanud.

Viimasel, neljandal päeval liikusime veel kaugemale Shivpurisse, kust algab kirjade järgi 16 km sõit (tegelikult pigem 10 km) tagasi Laxman Jhulasse. Seal ootas meid ees kaks kolmanda kategooria kärestikku. Esimene, Double Trouble, õnnestus mul läbida puhtalt, nii et kärestikueelne hirm asendus kärestikujärgse rahuloluga. Lained olid suuremad ja vahet eelmise päeva teise kategooria kärestikega oli tunda. Lihtsamaks muutis kärestikku see, et vesi liikus otse, nii et ainus ülesanne oli lihtsalt mitte ümber käia. Siiski, lained ei tule tingimata otse sisse ja Karmenil õnnestus siin ujumas käia.

Järgmine kärestik, Golf Course, oli raskem ning kaldalt seda enne skautides asendus eelmise kärestiku rahulolu jälle hirmuga. Tegelikult on selle kategooria kirjade järgi isegi III+, aga tol päeval oli veetase madal (seda kontrollib ülesvoolu asuv tamm), nii et sellevõrra oli ilmselt pisut lihtsam. Kärestikule pidime õigest kohast peale sisenema, siis vasakule aerutama, siis kallutama paremale, et seal asunund külglained vasakule pikali ei lükaks ja lõpus olid toredad hästi kõrged lained. Peab ütlema, et nende toredate laineteni ma vastu ei pidanud, vaid mingi hetk tuli laine justkui igast küljest sisse ja hakkasin vasakule ära vajuma. Proovisin end veel aeruga sirgeks lükata (vähemalt seekord aeruga, mitte mõttetult käega nagu eelmised korrad), aga oli liiga hilja. Eskimopöörde proovimiseni ma ei jõudnud, vaid vabastasin end ja hulpisin mööda kärestikku edasi. Seejärel tuli üsna kiiresti kaldale ujuda, et mitte järgmisest kärestikust ka alla hulpida. Taka tegeles samal ajal minu varustuse päästmisega. Ja Madan tegeles ümber läinud Karmeniga, kes oma krõpsuga sandaalid seekord siis Ganga jumalannale annetas :). Edasi tulid eelmise päeva kärestikud, mis seekord juba tundusid väiksemad. Ehk siis, III kategooria oli me mõlema jaoks siiski liig, aga II kategooria juba täitsa tore.

Tegelikult oli meile pakutud võimalust, et läbime neljandal päeval Shivpuri raja raftiga, et tutvuda eesootavaga, ja siis neljandal päeval läbime selle kajakiga. Aga firma boss tahtis selle eest lisaraha ja me ei olnud kindlad, kui palju sellest kasu oleks, lisaks Taka rahustas, et ümberminnes saab ilusti hakkama seal. Pakkumine, et me saame mõnel järgmisel päeval (või lausa kahel) tasuta kajakiga sõitma minna oli siiski jõus. Aga me olime vaimselt ja füüsiliselt väsinud, lisaks Karmenil selg valutas, nii et järgmised paar päeva nautisime rahulikku elu Rishikeshis.

One Comment

  1. Noh, mind peaks küll kole koll taga ajama, enne kui oleksin nõus sellisteks seiklusteks. Aga Karmenil valutab selg ilmselt ikka kajaki tassimisest: Meelis käib õhtuti meres ujumas ja on oma seljavalust sootuks lahti saanud.

Avalda arvamust