Palju pühadust ja killuke ilu ehk Haridwar, Agra ja Varanasi

Pärast kosutavat nädalat rahulikus Rishikeshis, liikusime taas Põhja-India suurematesse linnadesse, et tutvuda mõnede “kohustuslike” vaatamisväärsustega. Kuna plaan oli taas liikuda rongidega, siis suundusime tagasi Haridwari, kus tegime ka lühikese peatuse.

Haridwar

Haridwar on Uttarakhandi regiooni kõige püham hinduistlik linn, kuhu koguneb eriti palju inimesi palverännu hooajal (maist oktoobrini), aga ka muul ajal on piisavalt hindusid, kes võtavad ette retke siia kiirevoolulise Gangese äärde, et ennast pühasse vette kasta (et inimesed vooluga ära ei hulbiks, on ehitatud spetsiaalsed piiretega alad).

Igal õhtul kogunetakse Har-ki-Pairi ghatile, et saada osa päikeseloojangu ajal toimuvast ganga aartist (Gangese jumalanna austamise tsremoonia, mida nägime juba Rishikeshis). Siin oli teistmoodi see, et väga aktiivselt tegeleti annetuste kogumisega ja tseremoonia kestis väga lühikest aega (töö kiire ja korralik: natuke mantraid, veidi tulega vehkimist ja korvikesed jõkke :)). Korvikesed muide oma tulega väga kaugele ei jõua – kõrvalasuva silla peal oli näha, kuidas tuli on kas esimesse väikesesse kärestikku jõudes juba kustunud või teeb siis seal eskimopöörde. 🙂

Agra

Haridwarist Agrasse jõudmiseks kulutasime terve päeva, aga umbes nii oli see ka plaanitud. Rong jäi hiljaks kõigest mõned tunnid, mis meie hilisema kogemusega võrreldes läheb põhimõtteliselt õigeaegse saabumisena kirja.

Agra on 1,7 miljoni elanikuga India väikelinn (rahvaarvult Wikipedia andmetel 24. kohal), kuhu minnakse Taj Mahali ilust osa saama. Kui küsisime oma jutukalt rikšajuhilt, mida siin võiks veel peale selle põhilise vaatamisväärsuse külastada, saime vastuseks, et siin on ka Baby Taj ja park vaadetega Taj Mahalile tagant poolt ehk et kõik siiski keerleb selle ümber. Olgu, Agra kindlus on ka!

Õhtul kohale jõudes olid meie sularaha varud sisuliselt ammendunud ja kuna Taj Mahali piletit loomulikult kaardiga osta ei saa, siis leppisime rikšajuhiga kokku, et kohtume hommikul kell 10 meie hosteli juures ja läheme sularahajahile (enne 10.30 on pangad suletud ja ka automaatidesse pole veel raha pandud). Lisaks lubas ta väikese raha eest meid terve päev mööda erinevaid toredaid kohti vedada, nii et lõime käed.

Õhtul leidsime siiski rahavahetuskoha ja otsustasime kehva kursiga dollareid ruupiateks vahetada, et saaks juba päikesetõusuks Taj Mahali juurde minna (siis on vähem rahvast ja vaated ilusamad). Seega järgmisel päeval kell 10 oli meil juba nii raha taskus kui Taj Mahal vaadatud, aga kokkuleppest ei taganenud ja läksime rikšajuhiga (täpsemalt, eelmise õhtu rikšajuhi rikšajuhist sõbraga) linnatuurile.

Taj Mahal

Taj Mahal ehitati 17. sajandil šah Jahani käsul ning on hauamonumendiks valitseja kolmandale naisele Mumtaz Mahalile, kes suri 1631. aastal sünnitades nende 14. last. Varsti pärast ehitise valmimist kukutati valitseja troonilt ning ta oli üle 10 aasta vangistatud Agra kindlusesse – oma kongi aknast nägi ta kauguses Taji ja pärast surma maeti oma naise kõrvale.

Valgest marmorist ehitis seisab kõrgel platvormil (et seda vaadates oleks taustaks vaid taevas) ning ümbritsetud kauni aiaga, mis sisaldab ka veesilmasid ja purskkaeve (mis küll ei töötanud). Mõlemal pool Taji on punasest liivakivist ehitised – üks neist on mošee, mida tänapäevalgi aktiivselt kasutatakse (seetõttu on reedeti Taj Mahal tavakülastajatele suletud, mošees toimub teenistus). Kuna aga kõik pidi Taji juures olema sümmeetriline, siis ehitati väliselt identne hoone ka teisele poole.

Marmoriludusse saab ka sisse minna ning vaadelda vale-haudasid (pearuumi keskel on naise haud ja ainukese ebasümmeetrilise asjana kogu kompleksis on selle kõrval mehe oma). Tegelikult pidavat õiged hauad olema hoopis keldris luku taga.

Nagu kõik teisedki tegime iga nurga alt pilte Tajist endast ja meist koos sellega. Huvitaval kombel ei tohtinud seal teha joogat immiteerivaid pilte. Üks paar istus pinkide peal, taustaks Taj, ning võttis sisse lootose asendi, käed põlvedel ja sulges silmad. Seepeale jooksis kohale kuri valvur ja karjus “no yoga, no yoga”. 😀

Baby Taj ja Taji-tagune

Jätkasime oma päeva koos rikšamehe Aslamiga, kes tutvustas meile vihikuid täis häid sõnu tema varasematelt lääne klientidelt ning kuulutas uhkelt, et ta on Tripadvisoriski, mille kleepsud rikša esiklaasi kaunistasid. Rääkis ta tõepoolest suhteliselt arusaadavat inglise keelt ning sõitis ettevaatlikult.

Kõigepealt külastasime Itimad-ud-Daulahi, mis on tuntud ka kui Baby Taj, sest tegu on samuti sümmeetrilise marmorist ehitisega, mis ehitatud hauakambriks. Küll aga on see oluliselt väiksem ja varem ehitatud. Oli kena küll!

Seejärel liikusime edasi Taj Mahali taga teisel pool jõge asunud aeda. Teel lõbustas Aslam meid ja ennast sellega, et jagas rikšaga sõitmise õpetust. Reaalselt tähendas see seda, et saime kordamööda lenksu taha istuda, gaasi anda ja rikšat rahulikul sirgel teel kraavi minemast hoida, kuulates samal ajal kiidusõnu oma suurepärase sõiduoskuse kohta. Ei olnud teab mis keeruline, aga päris liiklusesse siiski sellega ei kipuks.

Aed oli mõnus rahulik ja tõepoolest nägi sealt läbi sudu Taji, mis nägi tagant pea samasugune välja kui eest, nii et ei midagi erakordset enam.

Poed

Pärast lõunasööki küsis Aslam, kas tahame vaipade tegemist vaatama minna. Me küll teadsime, et nüüd algab siis see osa, kus meid viiakse poest poodi ja üritatakse erinevaid “supererilisi” tooteid meile maha müüa. Aga olime siiski hea meelega nõus, sest vahelduseks oli tore lisaks arhitektuurile ka muuga tutvuda ja lõppude lõpuks ei saa keegi sind sundida midagi ostma, tuleb lihtsalt ise hästi konkreetselt “ei” öelda, kui ostusoov puudub.

Kõigepealt tutvusime vaipade tegemisega. Kõik valmis kohapeal käsitööna ja meistritel olid ikka tõeliselt nobedad näpud. Sellele vaatamata tuleb mõnemeetrise vaiba tegemiseks kuluvat aega mõõta kuudes. Nägime vaiba valmimise erinevaid etappe ja lõpus tutvustati erineva suuruse ja kvaliteediga ning sellest lähtuvalt ka erinevas hinnaklassis vaipasid, mis lubati tasuta üle maailma kohale saata. Näiteks kvaliteetne veidi üle ruutmeetri suurune vaip maksis umbes 150 eurot. Meil jäi seekord endale vaip siiski soetamata ja meie otsust aktsepteeriti hämmastava kiirusega.

Järgmisena võtsime ette vääriskivide/ehete poe. Seal oli väga joviaalne müüa, kes kõige pealt uuris meie suhte staatust ja kiitis Eriku head silma kaaslase valikul. Samas pannes südamele, et Euroopa naised on küll kannatlikud, aga et oleks siiski aeg sõrmusega lagedale tulla. Ja milline hämmastav võimalus selleks on just tema poes. 😀

Ta tutvustas meile kõiksugu vääriskive, millest huvitavam oli väidetavalt ainult Agras leiduv (tegelikult leidub seda oluliselt laiemalt) täht-safiir (star sapphire), millele valguse käes väga kihvtid liikuvad joonekesed peale joonistuvad. Sellest valmistatud ehted jäid meie eelarvest siiski välja ja piirdusin odavamate väikeste kõrvarõngastega (eelmiste kõrvarõngaste tagus kadus kanjoningi tehes ära ja seega oli uusi päriselt vaja, mitte ei ostnud niisama viisakusest :D).

Sama poe kõrval oli kohe pildipood, kus müüdi väidetavalt kividega riidele kraabitud maale (no vot ei oska öelda, kui palju selles jutus tõtt oli ja kas seda sel juhul peaks üldse maaliks nimetama?), mis kujutasid kõike kohalikest munkadest Goa randadeni. Hinnad olid küll suhteliselt odavad, aga pärast pisukest kõhklemist otsustasime siiski maali mitte osta. Seepeale manas müüja ette äärmiselt kurva näo ja küsis sealsete kaupmeeste lemmikküsimuse “what happened?”. Seejärel rääkis ta meeleheitlikult, kuidas tal kogu päev nässu läheb, kui esimene klient midagi ostmata välja kõnnib ja lasi hinda hoogsalt alla. Kuna lõpuks hakkas hind adekvaatne tunduma, siis ostsimegi ühe maali – on ta siis reaalselt jahvatatud väärt kividest või mitte, vähemalt on ilus. Kuigi pärast mõtlesime küll, et selliste manipulaatorite käest ei peaks vist põhimõtte pärast asju ostma.

Järgnevalt kiire peatus marmori töökojas, kus sellest valmistatakse kõige erinevamaid tarbeesemeid (kausid, alused, karbid jne) ja kujukesi, mis kõik olid tõesti väga ilusad. Aga hind oli siiski suhteliselt soolane ja kuna meil polnud ka mingit tahtmist kogu ülejäänud reisi lisaraskust kaasas tassida, siis lahkusime sealt suhteliselt ruttu. Ja veel kiiremini läks meie käik sallide ja riiete poodi, kus müüja isegi ei osanud meile midagi väga pähe määrida ja meil polnud ka mingit huvi asjade vastu.

Agra kindlus

Agra kindlus on suhteliselt sarnane Delhi kindlusega (Red fort). Tegemist on suure mogulite punasest liivakivist kindlusega, mida hakati Yamuna jõe kaldale ehitama 16. sajandil. Hiljem on tehtud valgest marmorist juurdeehitusi. Kindluse seinad on üle 20 m kõrged ja kindluse ala läbimõõt üle 2,5 km. Enamik kompleksist on lihtrahvale siiski suletud, sest seda kasutab sõjavägi.

Sisenedes pakkusid meile giiditeenust paljud mehed, kellest kõige odavam oli valmis oma teadmisi jagama 2 euro eest. Me tahtsime selle asemel hankida audiogiidi, mille puhul inglise keele arusaadavusele ehk paremini loota saab, aga mingil põhjusel ei olnud neil audiogiide siiski saada. Nii jalutamisegi niisama ringi ja tegime jaapanlaste kombel hoolega suvaliselt pilti, tutvusime vöötoravatega ja nautisime vabadust konkreetsetest ehitistest mitte midagi teada. 🙂

Enne hotellist oma asjade võtmist ja rongijaama suundumist viidi meid veel ühte suhteliselt kallisse kohta sööma. Aga tuleb tunnistada, et seal saime ka kõige paremat india toitu üldse, nii et oli täiesti oma hinda väärt.

Varanasi

Jõudsime oma rongiseikluste tõttu hostelisse alles pärast kella kümmet õhtul. Jõeäärses tihedas kitsaste tänavate rägastikus (kus lehm keset teed tähendas seinast seina takistust) oli kaardist vähe kasu, pigem tuli otsida oma majutusasutuse viitasid majade seintelt. Muhe hosteliomanik oli juba hakanud arvama, et me ei tulegi ja viskas nalja, et lootke, et teie homne rong ka hiljaks jääb, siis saate ikka õhtust ganga aartit vaatama minna (kui ma oleks ebausklik, siis siinkohal ütleks, et sellega ta sõnus küll meie plaanid ära :D).

Varanasi on umbes 1,4 miljoni elanikuga linn, mida peetakse üheks vanimaks järjepidevalt asustatud linnaks maailmas. Samuti kuulub ta 7 hindu püha linna hulka ja seda peetakse hindude hulgas heaks kohaks, kus surra, sest usutakse, et see annab võimaluse väljuda uuestisündide ahelast.

Gangese-äärne ala on ääristatud ghatidega ehk jõe äärde laskuvate treppidega, millest osa kasutatakse enda pühasse vette kastmiseks ja teisi kremeerimiseks (loomulikult eelneb ka sellele vettekastmine). Surnud põletatakse nii kohalike kui turistide pidevate uudistavate pilkude all. Omapärane, aga ilmselgelt on see meie kultuuritaustast tulenev, et me ei suuda surma võtta nii loomuliku elu osana (võib-olla tuleks selleks nende kombel uuestisündi uskuda) ja et sellega seotud riituste teostamine avalikus ruumis pisut õõvastav tundub.

[ Gangesest rääkides, siis on see üks maailma saastatumaid jõgesid. Vee kvaliteeti näitavat kakabakterit on Varanasisse jõudnud jões 30000 korda üle lubatud normi, on mõõdetud veel kümneid kordi kõrgemaid tasemeid. Senised suurejoonelised puhastusprojektid on korruptsiooni, religiooni ja muude asjaolude tõttu lõppenud ebaõnnestumistega. See ei takista küll hindude rituaalset vee joomist ja vette kastmisi. Jões leiduvast rääkides tekib pigem küsimus, et mida seal ei leidu. Väidetavalt võib seal hulpimas näha (või kaldale uhutuna näha) ka laipasid, nimelt lapsi, rasedaid, pühasid mehi sadhusid, maohammustuse ohvreid ja leeprahaigeid ei kremeerita. Samuti võivat näha erinevaid inimkehaosi, sest kõigil pole piisavalt raha, et osta piisavas koguses puid tuhastamise korralikuks lõpuleviimiseks – E. ]

Hommikul läksime loomulikult sularahajahile. Lõpuks leitud töötava sularahaautomaadi taga ei olnudki väga suurt järjekorda, aga paraku ükski meie pangakaart sealt raha kätte ei saanud. Õnneks leidsime ühe teise, maja sisemusse peidetud ja ilma järjekorrata automaadi, kust saime piisavalt krõbisevat India reisi lõpule viimiseks. Veidi imelik on ennast ja teisi näha naerulsui sularahaautomaatide juurest lahkumas. 🙂

Seejärel jalutasime jõe ääres ja vaatlesime kohalikke oma toimetustes ning tutvusime ühe uue petuskeemiga. Nimelt tuleb “tere” ütlev kohalik väljasirutatud käega su juurde ning kui talle käe annad, hakkab käele massaaži tegema ja nõuab seejärel teenuse eest raha. 😀 Aga seda tehti ainult meestele, nii et Erik tõmbas pärast esimest katset käe järsult ära ja muutus seepeale üsna ebaviisakaks ning kellelegi kätt vastu ei andnud, ka neile, kes ehk teenust osutada ei soovinud.

Samuti käisime ühes India viiest Jantar Mantarist, mis on 18. sajandil ehitatud kivist astroonoomilised instrumendid päikese abil kella sekundilise täpsusega teadasaamiseks ja erinevate taevakehade deklinatsiooni tuvastamiseks. Seal oli ka väljapanek Gangesest.

Õhtul rentisime paadi koos juhiga, et Gangesel põlevate lillekorvikeste valguses pisut kruiisida ja seejärel jõe poolt ganga aarti tseremooniat jälgida. Ei oskaks öelda, et sealt poolt kuidagi huvitavam oli, aga hästi turustatud oli see võimalus küll. Terve lavaesine oli paadikesi inimestega täis, kellele siis noored tüdrukud paadist paati hüpates lillekorvikesi müüsid. Tseremoonia venis seal väga pikale ja lõpuks muutus oma monotoonsuses isegi tüütuks. Aga kohalikud paistsid seda siiski nautivat.

Sellega lõppesid meie pühadusevaatlused Põhja-Indias ning võtsime suuna Kolkata poole, et lennata sealt edasi Myanmari.

2 Comments

  1. India on vist küll koht, kuhu mina kuidagi minna ei tahaks. Õnneks käisite seal teie ja nii sain Indiast osa seal ise viibimata!
    Aitäh!
    Huviga uusi postitusi ootama jäädes
    Aili

Avalda arvamust