Pokhara ja Katmandu

Pokhara on suurepärase asukohaga mõnus linnake (või vähemalt selle turistlik Lakeside’i piirkond) – nimelt asub ta nii Phewa järve kaldal kui väikeste künkakeste vahel, millele lisaks paistavad kenasti kätte ka Himaalaja kõrged tipud. Kõige silmatorkavam on ehk Machapuchare (6993 m, nepaali keeles “kalasaba”), mis on huvitav selle poolest, et see on kuulutatud pühaks mäeks ja selle tippu minek on keelatud. 1957. aastal käis selle mäe otsas isegi üks ekspeditsioon, mis aga väidetavalt lõpetas oma ponnistuse 150 m enne tippu, et mitte häirida mäejumalate rahu ja saada endale kohalike igavest viha. Pärast seda ei ole seal rohkem käidud. Veidi kaugemal on võimalik silmata ka kolme kaheksatuhandelist: Dhaulagiri (8167 m), Annapurna (8091 m) ja Manaslu (8156 m). Nii et nii Everesti regioonis kui Pokharas käies on võimalik näha seitset Nepaali kaheksast ja maailma neljateistkümnest kaheksatuhandelisest mäest.

24.11 - pimedate massaaž ja šoppamine

Alustasime hommikut maalilises järveäärses Mike’i restoranis hommikut süües. Vaatlesime värvilisi paadikesi, mis tõid lapsi kooli ja ootasid turiste, et neid niisama järvele tiirutama või saartele templeid avastama viia. Valisime isegi mõttes paati, millega mõnel järgmisel päeval järverahu nautima minna, aga kahjuks jäi see plaan siiski kurjade soolepahalaste tõttu teostamata. Aga sellest juba hiljem…

Seejärel seadsime sammud “Seeing Hands” kliinikusse. Tegemist on massaažisalongiga, kus nägemispuudega inimesed on koolitatud massöörideks. Kohale jõudes anti meile kirjalikul kujul info erinevate massaažide ja nende hindade kohta. Kui valik tehtud ja raha makstud (1 tund 11 eurot inimese kohta), suunati meid kohe ruumi, kus oli kaks korralikku massaažilauda ja õhusoojendusahi. Seinal oli plakat erinevate meditsiiniliste probleemide kohta, millest tuleks massöörile teada anda ja kui olime kinnitanud, et meil neid pole, võtsime riided seljast ja supermõnus massaaž rahuliku muusika saatel võis alata. Mina suutsin muidugi enne tegevuse algust oma massöörile küünarnukiga näkku lüüa – ta palus mul kaela alt padja ära võtta ja hakkas mind selle juures abistama, aga kuna olin kõhuli ja ei näinud teda, siis äsasingi talle vastu lõugu. Kuna tema oli suhteliselt pime, siis ei tekkinud tal ka mingit refleksi nägu eest ära tõmmata. Aga õnneks ma suuremat kahju siiski ei tekitanud ja sain tõesti ühe elu parima massaaži osaliseks.

Pärastlõuna kulus kohaliku kaubandusvõrguga tutvumiseks. Nagu Thamelis, müüakse ka Pokhara Lakeside’is palju matkavarustust, aga samuti raamatuid, spirituaalset kraami, joogavarustust jne. Mina soetasin endale koju saadetud korralike matkasaabaste asemele kerged tossulaadsed matkajalanõud ja seljakoti, mis mahuks täpselt käsipagasisse. Erik aga täiendas oma varustust ühe suure kaitsva kattekoti (et pagasimeeste töötluste järel seljakotist reisi lõpuks ikka midagi alles oleks), maastikujooksu jalanõude, lühikeste spordipükste ja spordisärgi võrra, kõik uhkete brändide siltidega (mis loomulikult võltsvärk). Hinnad on kõik kaubeldavad, aga me pole selles kahjuks väga osavad ega ei naudi seda. Üldiselt tasub ilmselt harrastada väljajalutamise taktikat, sest seda sama vuhvlit müüakse ka kolmes järgmises matkapoes.

Õhtul külastasime kohalikku kultuurišoud – ühte paljudest, mida restoranid tasuta korraldavad, et endale õhtusöögikliente meelitada. Kohal oli vähemalt 4 pillimest ja 3 tantsijat, kes meile kohalikke muusikateoseid ja kergelt bollywoodilikke tantse esitasid, nii et lausa kahju, et publikut peale meie väga polnudki. Ka Pokharas hakkas talve lähenedes matkahooaeg lõppema ja mitte-kohalikke polnud enam palju liikvel. Talve lähedus tähendas ilma mõttes siis seda, et päeval võis ikka t-särgiga käia, aga hommikul-õhtul pidi jaki peale panema (minu puhul siis aeg-ajalt ka õhukese sulejope). Pokhara asub siis kuskil 800 meetri kõrgusel merepinnast.

25.11 - maailma rahu pagooda ja mägede muuseum

Hommikul laenutasime rattad ning sõitsime World Peace (“maailma rahu”) pagooda poole. Liiklus siinkandis ei ole jalgrattasõbralik ja nõuab harjumist. Teel külastasime lähestikku asunud Devi koske, suurt Gupteswori koobast ja Robotic Buddha muuseumit.

Koske väga näha polnud, kuna praegu on kuiv aastaaeg. Põhiline fakt selle kohta, mida igal pool ikka ära mainitakse, on see, et kosk on nime saanud šveitslanna järgi, kes sinna kunagi ära uppus. Gupteswori koopast endast ehk huvitavamadki olid erootilised skulptuurid, mis selle keerjat sissekäiguteed palistasid. Koopa võlu rikkus asjaolu, et seal oli palju tehislikku, näiteks trepid. Mingi väike tehiskäigistik oli ka loodud – seal oli ühes ruumis elusuuruses lehma skulptuur, mida valvas üks naine (ilmselt kogus annetusi). Veidi allpool oli ka tempel, millest edasi sügavamale ei saanudki, kuna see osa oli parasjagu remondis.

Kui kosk ja koobas olid täis kohalikke kooliõpilasi ja mingit erilist elamust ei jätnud, siis Robotic Buddha muuseum oli küll väga huvitav. Nimelt viidi meid järjest umbes kaheksasse erinevasse ruumi, kus elusuuruses nukud olid programmeeritud etendama Buddha elulugu. Nukud olid üsna robustsed ja mitte väga hästi tehtud, aga audiovisuaalne pool oli täitsa tasemel.

Tee pagoodani oli äärmiselt vaevarikas. Liikusime üle tunni rattaid käekõrval lükates kivist ja liivast teed mööda mäe otsa, päike lagipähe paistmas, aga vaade ülevalt oli tõeliselt kaunis ja andis hea pildi sellest, kui suur Pokhara tegelikult on võrreldes selle turistliku piirkonnaga (Lakeside), kus meie põhiliselt liikusime. Sealt siis avanes ka panoraam suurtele mägedele põhjas ja teisel pool järve asuva Sarangoti künka ees oli taevas paraglaideritest kirju.

Tiibvarjuga künka otsast alla hüppamine ja õhus liuglemine on siinkandis väga pop tegevus. Näiteks meiega raftimas olnud Austraalia paar oli tegelikult tulnud siia paraglaidimiskooli. Aga kuna üks kohalik õpilane oli just surma saanud, siis oli see tegevus ajutiselt peatatud… Tandemlennud ilmselt küll toimusid, aga meil ei olnud soovi seda proovida (me kindlustus ka vist huvitaval kombel seda tegevust ei kata).

Igatahes, mäe otsast alla sõitsime hoopiski mööda kitsast ja kohati suhteliselt järsku metsateed ja kuigi hoogu liiga suureks lasta ei julgenud (nii mõneski kohas piirnes tee kuristikuga), oli ikkagi äge end korraks maastikujalgratturina tunda. [Sellel singlil on tehtud Nepaali downhill meistrivõistluseid, nii et seda arvestades polnudki rada kõige hullem ehk siis allasaamiseks sadulalt maha tulema liiga palju ei pidanud. Link huvitatutele – E.]

Seejärel sõitsime rahvusvahelisse mägede muuseumi (“International Mountain Museum”), kus põhjalikult oli käsitletud üle 8000 meetriste mäetippude vallutuslugusid ja nendega seotud uskumusi, samuti Nepaali erinevate rahvakildude traditsioone ja väljanägemist. Huvitav oli ka sektsioon rohkem kui poole sajandi taguste ekspeditsioonide varustusest. Üpris halenaljakad olid aga topised, millest eriti jeti “topis” oleks ehk võinud täiesti olemata olla. 😀

Erikule sai aga muuseumis osaks au anda videointervjuu kohalikule õpilasgrupile, kes ilmselt pidas valge mehe lühijuttu oma reisist Nepaalis oluliselt huvitavamaks kui mäekivide väljapanekut.

Õhtul sõime peenes steigirestoranis “medium” küpsetatud liha, mis oli keskelt nii verine, et kutsus mul okserefleksi esile. Ja kuigi ei saa kindel olla, et kogu järgnev soolepuhastussessioon just sellest põhjustatud oli, siis edaspidi jätan sellised kulinaarsed katsetused siiski vahele… [Mulle steik väga maitses – E.]

26.11 - voodi-tualet-voodi-tualet

Erik alustas vetsu vahet käimist juba öösel ja kui alguses ei olnud olukord veel väga hull, oli tal hommikul siiski piisavalt kehv olla, et hommikusöök vahele jätta. Ja kui mina veel ärgates kaalusin kell 11 joogasse minemist, siis kell 10.30 oli selge, et tänase päeva plaan saab olema voodis lamamine. Kui kedagi peaks huvitama, siis minu sool armastas pigem ülespoole ja Erikul pigem allapoole tühjeneda, aga tulemus oli mõlema puhul see, et nõrkus ja iiveldus sundis meid kõikidest oma plaanidest loobuma. Olime vaid tänulikud, et teadmata põhjusel oli meile paar päeva varem juba antud tuba, kus oli isiklik vannituba ja vets, kuigi me sellist reserveerinud polnud.

27.11 - Teekond Katmandusse

Tee Pokhara ja Katmandu vahel, kus auke on rohkem kui siledat teed ja kurve rohkem kui sirget osa, oli tõeline piin ja oksendamast hoidis küll ainult see, et lihtsalt polnud midagi oksendada. 9 tundi hiljem jõudsime Katmandusse ja seadsime end sisse hostelisse One96, kus tuba oli nii lihtne, et seal oli ainult voodi ja seegi tehtud euroalustest. Aga nii odavat hinda makstes (6 eurot kahese privaattoa eest) me palju muud ei ootagi. Kui siis ainult seda, et kõik oleks suht-koht puhas (seda tasub enne hosteli reserveerimist arvustustest igatahes kontrollida).

Õhtul oli enesetunne juba nii palju parem, et otsustasime sööma minna ja see jäi kenasti sisse ja oligi selleks korraks selle gastroenteriidi jamaga kõik (väga ei usu, et see nüüd viimaseks korraks jääb, aga loota ju võib :)).

28.11 Turistitamine Katmandus

Alustasime hommikut Lonely Planeti abiga linnaekskursiooni tehes. On hämmastav kui palju väga vanu skulptuure ja muid kunstiteoseid “vedeleb” Katmandu tänavatel. Euroopas oleksid need ammu kunstimuuseumites ja kümne luku taga. Samas on “vedeleb” selles mõttes vale sõna, et inimesed reaalselt kasutavad neid igapäevaselt oma usuliste toimetuste juures. Näiteks 60 cm Buddha kuju, mis väidetavalt pärit 5. või 6. sajandist – hommikul toodi sellele kaela pärgi ja selle ees süüdati lõhnaküünlaid või anti keedumune andamiks.

Üldjoontes koosneski meie ekskursioon erinevatest templitest (nii hindu kui budismi ja mõni oli püha ja kasutuses mõlema jaoks), stuupadest ja tänava ääres leiduvatest jumalate kujudega mini-pühakohtadest.

Durbari väljak

Iseseisva ringkäigu lõpetasime Durbari väljaku juures, mis on erinevaid templeid tihedalt täis pikitud ala, kus muuhulgas resideerub ka Katmandu elav kaitsejumalanna Kumari. Kumari valitakse umbes 4-aastasena kindlasse kasti (põhiliselt Newari rahvusest kuld- ja hõbesepad) kuuluvate tüdrukute seast. Ta peab vastama 32 väga rangele nõudmisele (kindla kujuga silmad, hammaste arv, hääle kõla, aga ka õige horoskoop jne). Kui sobiv kandidaat on leitud, pannakse ta pimedasse tuppa, kus tehakse hirmsaid hääli ja mehed tantsivad koledates maskides ta ümber. Kui tüdrukutirts jääb kõige selle juures rahulikuks, siis antakse talle sarnaselt Dalai Lama valimisele ülesandeks mitmete asjad hulgast leida mõni ese, mis kuulus ta eelkäijale. Kui ta ka selle testi edukalt läbib, kuulutatakse ta uueks Kumariks ning ta elab jumalannanna kuni oma esimese menstruatsioonini. Seejärel makstakse talle helde lahkumishüvitis ning ta pöördub tagasi tavaelu juurde. Mis võib muide üpris keeruline olla, sest tüdrukud on jumalannana elades ära hellitatud ja lisaks peetakse eks-Kumariga abiellumist ebaõnne toovaks.

Durbari väljak sai tugevalt kahjustada eelmise aasta maavärinas, aga enamik hooneid on mingil kujul siiski säilinud. Need, mis polnud, nende taastamisega tegeleti (sealjuures tundus, et asjatamas on eelkõige mitte-kohalikud). Meie giid (kes meid piletikassa juures ära moosis, oli küll kergelt alkolõhnaline, aga piisavalt asjalik, et meile nobe ülevaade väljakust anda) arvas, et tegu on turistidega, kes templite taastamisega suurt raha kokku varastavad – julgen kahelda, aga näed siis, mis mulje kohalikele jäänud on…

Järgnevalt lühidalt mõnedest nähtud hoonetest Durbari väljakul:

  • Gaddhi Baithak – valge neoklassitsistlik hoone (ehitatud 1908), mis oma Euroopaliku stiiliga on suures kontrastis kogu ülejäänud väljakuga. Väidetavalt projekteeritud Londonis kingitusena peaminister Jung Bahadurile.
  • Jagannathi tempel – 16. sajandist pärit tempel, mille seinte ülaosas on ohtralt erootilisi kujutisi. Väidetavalt on tegu populaarse kohaga, kuhu jumalatelt lasteõnne küsima minna
  • Kala Bhairab – Bhairab on Shiva (üks peamistest jumalustest) üks kõige hirmuäratavamaid inkarnatsioone. Sellel kivisse raiutud Bhairabil on 6 kätt, ta kannab koljudest kaelakeed ja trambib laibal. Öeldakse, et selle kuju ees vale lausumine toob kaasa silmapilkse surma ja vanasti olla seda isegi kohtupidamises kasutatud. Ei saanud küll täpselt aru, kuidas…
  • 15 keelt – ühel valgel paleeseinal on tekst, mis kirjutatud 15-s erinevas keeles. Legendi kohaselt laskis selle sinna kirjutada kuningas Pratab Malla (17. saj), kes oli tuntud oma lingvistiliste võimete poolest ja kui keegi peaks suutma tuvastada kõik 15 erinevat keelt, hakkab teksti keskel olevast torust piima voolama. Me tuvastasime vaid inglise ja prantsuse keele ja jäime piimast seega ilma. 🙂

Kokanduskursus

Lõunasöögiks oli meil seekord plaan ise kokata või mitte küll päris ise, vaid Social Toursi abiga. Nimelt olime broneerinud kokanduskursuse ja selgus, et plaan on teha momosid (põhimõtteliselt nagu pelmeenid, aga kõige erinevamate täidistega). Kursus algas jalutuskäiguga poodi, kust soetasime kõik vajaliku ning siis võis meeletu hakkimine alata. Tegime köögivilja ja spinati-juustu momosid ning kõik koostisosad tuli noaga nii peeneks lõikuda, et tundsime end köögikombainidena. Kui kõik köögiviljad olid rahuldavalt miniatuursed, tegime jahust ja veest taina ümbriseks ja pärast korralikku sõtkumist alustasime ümmarguste lamedate tainatükkide vorpimist. Seejärel näidati tehnikat, kuidas saab köögiviljamöks edukalt taina sisse ja tainas nii kinni, et on ilus ja midagi aurutamise ajal välja ei voola. Vahepeal tegi meie õpetaja ka kastmed valmis ning mõni tund pärast alustamist lasimegi omatehtud momodel hea maitsta. Olid tõesti maitsvad, nii et ehk proovime kunagi kodus uuesti teha. 🙂

Kokkamas oli ka üks tore saksa noormees, kellega tuli jutuks, et öösel olevat maavärin olnud. See oli aga piisavalt nõrk, nii et meie seda ei tundnud. Selliseid maavärinaid on Nepaalis aasta jooksul mitmeid.

Pashupatinathi tempel ja Boudhanathi stuupa

Kui kõhud täis, otsustasime kolmekesti koos sakslasega külastada Nepaali kõige olulisemat hindu templit – Pashupatinathi. Pühakoda asub Bagmati jõe ääres, mis oma pühaduselt on sama oluline nagu Ganges Indias. Ka seal võtsime kohaliku giidi, kes meid huvitavamatesse kohtadesse viis ning natuke taustainfot rääkis.

Kõige meeldejäävam osa oli kindlasti kohaliku matuse jälgimine. Ärasaatmised toimuvadki täiesti avalikes kohtades püha jõe ääres ja sisuliselt võtavad sellest osa ainult kadunukese meessoost lähedased. Naised vaatlevad protseduure vahel kõrgemalt/kaugemalt, kuid tihti ei ole üldse kohal. Tseremoonia ise näeb välja umbes nii (nagu meie seda nägime), et surnu on mässitud riide sisse ja siis tassitakse teda jõe ääres 3 korda ümber koha, kus teda hiljem põletama hakatakse. Siis tehakse veel mingisuguseid pühasid protseduure ja valmistutakse süütamiseks. Kui surnud on mees, siis süütab tule tema vanim poeg, kui naine, siis noorim poeg. Tulega tuleb ka enne ikka 3 ringi ümber lahkunu teha ja seejärel läidetakse koolnu huuled. Sealt edasi võtab protseduuri üle professionaalne tuletegija, kes sätib paika kuivad halud ja suuremad puud ning vastutab selle eest, et põlemisprotseduur korralikult käima läheks ja surnu hing maisest kehast ikka vabaneks.

Lisaks külastasime Shiva templit, kus oli ritta pandud palju lingameid (peeniseid, mis sümboliseerivad muuhulgas loomisjõudu vms) ja mille ees ootasid sadhud ehk maistest mugavustest ja lähedastest loobunu pühamehed, kes elatuvad kerjamisest ja endaga pilditegemise eest raha küsimisest. Toetas nende kasinat elu ka Erik, kellel nüüd on pühadust täis pilt. 😀

Lisaks on tempel eriline selle poolest, et seal elab meeletult palju ahve (seda templit tuntakse ka ahvide templina), kes teatud juhtudel võivad lausa ohtlikud olla. Väidetavalt olla nad ikka mõne ulaka poisikluti ära tapnud, kes neid kividega loopis (päästmine on keeruline, sest ahvid koopereeruvad ja terve karja vastu on raske saada). Ja kuna nad paljunevad arvestatava kiirusega, siis on nende rohkus muutunud nii suureks probleemiks, et aeg-ajalt viiakse osa neist auto kastis lähedal asuvasse rahvusparki ära.

Ära võib veel mainida väikese avatud templi, kus antakse siiamaani jumalatele inimohverdusi (pea eemaldamisega kehast sealsamas, kuna vist oli nii, et veri pidi kindlasse kohta tilkuma). Giidi sõnul tehti seda pahade inimestega ehk tema sõnul on see nagu surmanuhtlus, nagu näiteks USAs. Huvitaval kombel oli sel templil mitmeid erootilisi skulptuurikesi.

Viimase turismiatraktsioonina külastasime Pashupatinathist jalutuskäigu kaugusel asuvat budistlikku Boudhanathi stuupat, mis oma hiiglaslike mõõtmete poolest oli tõeliselt muljetavaldav. Aga nagu nende stuupadega ikka: jalutad tiiru ümber ära, teed mõned pildid ja muud tarka teha ei oskagi. 🙂

29.11 - lahkumine Nepaalist

Hostelis hommikust süües selgus, et administraatoril on Eesti sõpru ja ta isa käis seoses ühe filmiprojektiga hiljuti Tallinnas. Täitsa värskendav, et vahelduseks keegi reaalselt teab midagi Eestist (kui me tavaliselt oma päritolu kohta käivale küsimusele vastame, siis saame vastuseks ebaleva pilgu ja küsimuse, et äkki ikka Austraalia?). Vaatasime koos läbi albumi Tallinna reisist ning vahetasime kontakte, et saada info, kui Nepaali-Eesti ühistöös valmiv film ühel heal päeval filmilevisse jõudma peaks. 🙂

Seejärel aitas ta meil mõistliku hinnaga takso lennujaama leida ning pärast mõnda asjalikumat ja mõnda vähem asjalikumat turvakontrolli (millest viimane oli reaalselt lennuki ukse ees, kus tehti kotilukk korraks lahti ja pandi käed moe pärast puusa peale), tõusimegi õhku, et lennelda India pealinna Delhi poole.

One Comment

Avalda arvamust