Rafting ja kanjoning

Kui me 19. novembril Katmandusse jõudsime, siis esimeseks missiooniks sai matkaasjade kojusaatmine. Kargofirmade silte näeb Thameli tänavatel palju, aga Internetis levivad jutud kogemustest, kus pakisaatmisfirma on tegelikult asjad endale jätnud ja hiljem maha müünud. Seega otsisime taga ühte firmat, mis tundus juttude põhjal usaldusväärne, aga üles seda ei leidnud. OpenStreetMapis märgitud asukohas seda polnud ja Google Maps juhatas meid ka kaugemale suvalisse kohta. Pärast kasutut edasi-tagasi jalutamist leidsime ühe teise firma, millel oli korralik kodulehekülg ja head arvustused (http://directwaycargo.com/).

Nende kontor oli päriselus muidugi päris konku ja oma kojusaadetavad asjad pakkisime ülitihedalt ühte pappkasti kuskil teise korruse urkas. Aga tüüp rääkis täitsa asjalikku juttu. Valisime variandi, kus asjad lennutatakse mitme lennukiga Londonisse, kuna seal pidi tollist lihtsamini läbi saama (nt Saksamaaga pidi rohkem probleeme olema). Kui asjad Londonisse jõudsid, siis saime ka tracking koodi. Nüüd, natuke vähem kui kolm nädalat hiljem, on asjad ka kenasti kohale jõudnud.

Hind oli umbes 10 dollarit kilo kohta ja kokku tuli meil tervelt 16 kilo. Põhilise massi lisasid matkasaapad, magamiskotid ja sulejoped. Ning Karmeni suur seljakott ehk et edaspidi reisime vaid ühe äraantava pagasiga, mis odavlennufirmadega (nagu AirAsia) lennates võiks rahalist säästu pakkuda.

Kanjoning

Päeva teiseks missiooniks oli järgmisteks päevadeks omale aktiivse tegevuse leidmine. Paari variandi kaalumise ja mõningase meilisuhtluse järel erinevate firmadega astusime lõpuks sisse Paddle Nepali kontorisse. Sealt väljudes oli meil olemas kanjoningi tripp järgmiseks päevaks ja kolmepäevane raftingu ekspeditsioon kohe pärast seda.

Kanjoningi läksime tegema Jalberi kanjonisse, mis asub umbes poolel teel Katmandust Pokharasse. See sobis meile hästi, kuna meil oligi plaanis liikuda oma puhkusega mõneks päevaks Pokharasse. Peab ütlema, et Nepaali kahe suurima linna vahel ei ole neljarealist kiirteed. Pigem on tegemist keskmäestiku teedega, mis pealegi on halvas seisukorras. Linnulennuliselt 140 km läbimine võtab suure bussiga aega kuskil 9 tundi, sõltuvalt ummikutest.

Kanjoningikohta läksimegi suure “tourist” bussiga, kuhu turismifirma oli meile kohad ostnud. Ilmselt on Nepaalis läbitavaid kanjoneid palju, aga Jalberi on populaarne just asukoha ja ligipääsetavuse tõttu, asudes kohe autotee ääres. Sest buss liikus tegelikult vist Chitwani, aga pani meid lihtsalt tee peal maha. Kohale jõudsime me küll suure hilinemisega ehk natuke pärast lõunat kell 7 hommikul alustanud bussiga. Ülejäänud osa grupist, kes oli kohale tulnud teiselt poolt, Pokharast, oli tegevusega juba alustanud. Õnneks oli meil vastas üks giid, kes olevat vähemalt kolm korda bussijuhile helistanud ja saanud alati vastuseks “kohe-kohe”.

Aga katki polnud midagi: nüüd oli meil kahepeale oma giid ja me ei pidanud järjekorras ootama, kuni kõik järgmise etapi läbi teevad. Mööda teed üles suure kose ehk kanjoningi alguspunkti poole liikudes rääkis giid, et ta olevat Katmandus elanud, aga seal läks liiga ebameeldivaks ära (Katmandu on ühe veebisaidi andmetel õhureostuse poolest maailmas kolmas). Seejärel kolis ta puhtama mägiõhuga Pokharasse, aga ka sealgi olukord järjest halveneb ja nüüd elab ta kanjoningi koha lähedal. Samas, ka seal oli õhk väga vinene, aga suures osas vist hiinlaste ehitatud all mööda jõeorgu kulgenud (päris hirmsast) teest tulnud tolmu tõttu. Samuti ütles ta, et sõitke ikka “tourist” bussiga, sest kuigi kohaliku mikrobussiga saab kiiremini kohale, siis veel suurema kihutamise tõttu on nendega ka palju õnnetusi. Või nagu väidavad kleepsud osadel autodel: “Slow drive, long life”.

Igatahes, kanjoning tähendab vististi sügava ja kohati üsna järsu voolava veega kanjoni läbimist. Seljas olid meil kalipsod, samuti päästevest ja julgestusvöö koos tagumikukaitsmega ning jalas kinnised märjajalanõud. Kanjoni läbimisel võib sõltuvalt olukorrast kasutada erinevaid tehnikaid: sügavasse vette hüppamine, madalasse vette hüppamine, mööda looduslikku renni alla libistamine (nagu veepargi torus), mööda järsemat renni või seina selili koos köiega allalaskmine või siis tavaline mööda köit laskumine (selg, külg või pea ees).

Vette hüppamine pole mulle kunagi eriti meeldinud, nii et see oligi ilmselt minu jaoks kõige suuremat väljakutset pakkunud element. Esimene hüpe kohe alguses oli küll suhteliselt madalalt (mitte üle 4 meetri) ja hilisema ja kõrgema teise hüppe asemel (kus lisaks tuli korralikult hoogu võtta, et mitte selga ära lüüa) valisin kohe kõrval olnud tagumikul laskumise. Madalasse vette hüpe oli aga midagi, mida polnud varem kohanud. Ehk siis paari meetri kõrguselt tuli hüpata vette, mis oli ehk puusasügavune. Tehnika nägi ette seda, et jalad olid ette sirutatud ja selg taha kallutatud. Niimoodi lamedalt vette kukkudes põhja ei puudutanudki ja vette prantsatamise löögi võtsid enda peale päästevest ja tagumikukaitse.

Mõnes kohas on voolav vesi kivisse uuristanud renne, kust saab edukalt alla lasta. Erinevalt veepargist on need küll üsna robustsed, nii et kohati võivad need hoogu peatada või võib erinevaid kehaosi veidi ära lüüa. Lõpus võib olla näiteks tore kukkumine väikesesse looduslikku basseini. Ühest ägedamast seinast lasti meid küll köie otsas nagu kartulikotti alla, aga elamus oli seegi.

Mööda köit laskumist oleme varem palju teinud, nii et see tuli nobedalt välja. Laskumisvahendina kasutatakse siin kaheksat ja asendis, kus hõõrdumine on väiksem (kuna muidu ei taha märg köis sealt hästi läbi minna). Laskumist lastakse täiesti endal teha, kuna köie alumist otsa hoiab teine instruktor, kes on valmis köit vajadusel ruttu pingule tõmbama (mis peaks kaheksa köiele kinni kiilutama). Veidi harjumatu oli küll laskumise lõpufaas. Nimelt, kuna kose lõpus on sageli väike koobas, siis on oht ettevaatamatult laskudes pendliga sinna sisse lennata ja end ära lüüa. Seega tuli paar meetrit enne lõpubasseini käed köielt täiesti lahti lasta ja vabalt vette kukkuda.

Kuna harjumuspärases laskumisasendis laskumine ei pakkunud ehk kõige suuremat elamust (kuna kosk, mis mööda laskuti, polnud ka ehk kõige suurem), siis järgmine kord avaldamise soovi minna pea ees, nagu eriväelane. Tuleb tunnistada, et niimoodi alla tatsates nägi meie liikumine välja kõike muud kui eriväelase oma 🙂 Osalt kerge hirmu tõttu, aga osalt ka seetõttu, et liigutuse olid sedapidi võõrad ja ei saanud päris hästi aru, mida ja kuidas tuleb liigutada.

Kui nüüd kellelegi tundub, et me tegeleme millegi väga ekstreemsega, siis päris nii see siiski pole. Okei, ekstreemne oleks see tõesti siis, kui me läheks ise sinna ja hakkaks midagi leiutama. Aga tänapäeval on erinevad sellised tegevused pakendatud seiklusturismi pakkumistesse, kus objektiivsed riskid on viidud miinimumini ja millega saavad hakkama väga erinevate võimetega inimesed. Aga vale oleks siinkohal kurta – kui see poleks nii, siis oleks meil kanjoning jäänud tegemata.

Ei ole kindel, kas ma tahaksin seda uuesti teha. Ma arvan, et täitsa tore oleks teha midagi sarnast, aga matkalaadset, kus läbitav vahemaa oleks suurem, avastamist rohkem, saaks ise köisi organiseerida ja elemente oleks hõredamalt. Tegelikult saab kanjoningi teha ka erinevates kohtades Euroopas, aga me pole lihtsalt varem selle otsa sattunud. Kanjoningi hind siin Nepaalis oli tegelikult täiesti lääneeuroopalik. Igatahes lisas kolmetunnine kanjoning vürtsi päeva, millest muidu oleks kujunenud vaid tüütu bussisõidupäev. Teised aga tegid selle tripi edasi-tagasi Pokharast ja ma ei ole kindel, kas sedasi tehes oleks see tegevus väärt kogu seda bussis loksumist.

Rafting

Järgmised kolm päeva nägid ette raftimise “ekspeditsiooni” Kali Gandaki jõel Pokharast natuke läänes. “Ekspeditsiooni” selles mõttes, et me kolmel päeval liikusime järjest mööda jõge alla, kahel ööl ööbides liival jõerannas, tassides kogu vajaminevat paatides kaasas.

Kali Gandaki jõgi voolab samanimelises orus, mida võib tahtmise korral pidada maailma kõige sügavamaks oruks. Nimelt tõuseb jõe vasakkallas Annapurna mäeks (8091 m) ja paremkallas Dhaulagiriks (8167 m). Põhjus, miks selline org on kujunenud, peitub selles, et Himaalaja jõgede Tiibetist põhjast lõunasse kulgevad sängid on tegelikult vanemad kui Himaalaja mäestik ise. Ehk siis, sellal kui mäed kerkisid, voolasid ja uuristasid jõed oma sängi edasi ja ei muutnud oma suunda. Sel põhjusel ei tekita maailma kõrgeim mäestik põneval kombel ka veelahet.

Aga kas ses orus olles tekib ka tunne suurest orust või on kaldad liiga lauged, seda me teada ei saanud – me sõitsime sellest kohast veidi allpool rahulikemas vetes. Alustasime Baglungist mõned kilomeetrid allavoolu ja lõpetasime enne Kali Gandaki hüdroelektrijaama. Kilometraažiks kujunes esimesel päeval natuke alla 8 km, teisel päeval 28 km ja kolmandal päeval 10 km. Esimese ja viimase päeva kilometraaži tõmbas loomulikult alla transport ehk juba tuttavad loksumistunnid Nepaali bussis.

Reaalselt pikalt mõlama edasiliikumise eesmärgil pidi ainult kolmandal päeval, kuna hüdroelektrijaama tamm oli püsti. Muidu oli vool piisavalt kiire, et sai rahulikult kulgeda enamiku ajast, ainult kärestikes kiiremaid mõlamissööste tehes. Jõe kategooriast rääkides, siis reklaami järgi pidi meie lõik olema III+/IV-, aga kuna meie käigu ajal enam vett palju polnud, siis neljaseid lõike me vaevalt nägime, pigem II/III. Kategooria I tähendab hästi kerget ja kategooria VI ebamõistlikult rasket. Aga esimeseks korraks oli III täitsa piisav. Muidu oleks ehk liiga ära ehmatanud.

Esimesel päeval oli kaks korralikku kärestikku: väikevend ja suurvend. Väikevend oli üldse vist esimene kärestik, mille läbisime ja see läks kuidagi ootamatult märkamatult. Suurvenda me ei läbinud, vaid tassisime asjad ringiga ja giidid läbisid kärestiku kahekesi raftis olles. Nimelt olla seal varasemalt õnnetusi olnud.

Teisel päeval vist enam nii vingeid kärestikke polnud, aga giid tegi siis ise olemise ekstreemsemaks: sõitis meelega kividesse ja külg ees lainetesse ja aukudesse. Vett pritsis ja tore oli. Ühes leebemas kärestikus öeldi, et “swimming time” ehk et võis paadist vette ujuma minna. Ma läksin küll alles vahetult pärast kärestikku vette hulpima. Liikuvas vees, mis erinevates kohtades veel pealegi erineva kiirusega liigub, oli päris veider teiste aluste suhtes kulgeda.

Kolmandal päeval istusime Karmeniga päris ette (me muidu olime olnud teisel ja kolmandal kohal). Ees olles pritsib ja kõigub rohkem ja on raskem end kinni hoida. Seda viimast ma ei olnudki ees positsioonil harjunud tegema ja mitte väga hullus kohas lendasin ootamatult tagurpidi vette. Peaaegu sama kiiresti sain küll ka paati tagasi. Kolmanda päeva lõpus läks vesi täitsa rahulikuks ära, nii et proovisime erinevaid tasakaalumänge, mis paratamatult lõppesid vette kukkumisega. Nii et kõik said külma vee ära proovida. Teine paatkond proovis ka rafti ümber ajamist ja selle tagasi püsti saamist. Retke enda ajal seda kellagagi ei juhtunud.

Peab ütlema, et voolavast veest hirmsam oli jõe kallastel toimunud inimtegevus. Nimelt käis ühel hetkel ilge litakas ja meist allavoolu hakkasid vette sadama suured kivilahmakad. Meie giididel olid kaasas viled, mida kasutades nad meie kohalolekust kuskil üleval asunud tee-ehitajatele üritasid teada anda ja seejärel läbisime kiirelt selle lõigu.

Raftimine ise on meeskonnatöö. Midagi keerulist seal pole, tuleb lihtsalt ülemuse ehk taga istuva tüürija käsku kuulata. Ja selle juures ise mitte vette kukkuda. Käsuks võib olla näiteks see, et kõik mõlavad edasi või parem pool mõlab tagasi ja vasak edasi või parem pool peab vasakule hüppama, et vältida paadi ümberminekut. Seda viimast oli päris raske täita, sest kui paat hakkas ümber minema, siis olid ise seal juba kägaras all ja vette vajumas. Õnneks kaasas olnud mittealgajast abiline viskas end ilusti vasakule poole risti üle rafti pikali ja raft jäi ilusti õiget pidi.

Laagrites olles ööbisime suurtes kaheinimese kolmnurksetes vanakooli telkides, võimsate roostetanud vaiadega, mis ka liivas püsisid. Täitsa mugav oli, kuigi esimese öö veetsin iga tunni tagant oma väga lahtise kõhuga vetsu vahet käies. Täpselt ei teagi, kust mul selline kole bakter õnnestus hankida, sest Karmenil polnud häda midagi. Vets muidu oli auk liivas ja ehitatud aerudest ning riidest. Kes vetsu läks, võttis aeru otsas olnud kiivri kaasa. Siis teised teadsid.

Igatahes, õnneks kõhuhädadega järgmisel päeval märkimisväärset nõrkust ei kaasnenud ja ainult hommikusöögi tuli vahele jätte ja lõunaks sõin vaid saia. Kuigi natuke ettevaatlikum olin ehk et vette ujuma minemisega viivitasin. Toidust rääkides, siis süüa tehti meile gaasipliidil ja sai väga maitsvaid euroopalikke toite. Ning mõlemal õhtul häid kooke, eriti olusid arvestades. Kokk püüdis jõest ka päris suuri kalu, aga seda nad meile igaks juhuks ei pakkunud.

Seltskonnast rääkides oli meid raftidel kokku 9 klienti (peale meie iisraellased, sakslased ja austraallased) ning üks austraalia mees, kes muidu põhiliselt paraglaidimisega tegeleb, oli ühinenud kajakiga. Nimelt võivad kogenenumad kajakitajad nende retkedega soovi korral liituda. Šotlasest fotograaf oli ka ühinenud kajakiga. Kahel raftil oli giid ja üks abiline ning kolmas paat kandis varustust, puhast vett jne ja seda juhtis üks hästi pikkade aerudega mees. Lisaks olid meil kaasas väga osavad turvakajakitajad, kes vajadusel hädasolijaid abistasid, aga vabal ajal tegelesid oma väikeste kajakkidega lainetel surfamise ja saltode tegemisega.

Huvitav on see, kuidas erinevad inimesed erinevaid asju ekstreemseks võivad pidada. Näiteks pidas raftimisel kaasas olnud austraalia paar ägedaks seda, et me Kolme Kuru matka ilma giidita läbisime. Meile tundus aga hull jälle see, et nad olid Katmandus mootorratta laenutanud ja sellega Pokharasse tulnud. Sest näiteks möödasõidud käivad ikka igas kohas, ka täiesti pimedates kurvides. Lihtsalt tuleb pidevalt signaali anda ja kui keegi vastu tuleb, eks siis vaatab. Ning kui kohtuvad suur buss ja mootorrattas, siis peab ikka kaherattaline vaatama, kuidas mahub. Aga igatahes, raftimine oli tore ja seda võiks veelgi teha.

One Comment

  1. Kast on õnnelikult kodus jah: riided pestud ja kuivamas, saapad garaažis lae all tuuldumas ning meile lubatud Nepali teepakk kapis jõule ootamas.
    Õnnelikku kulgemist!

Avalda arvamust