Rishikesh – maailma jooga pealinn

Rishikesh on Gangese jõe ääres asuv linn, mis maailmakaardile jõudis 1960ndatel, kui Biitlid veetsid siin paar kuud mediteerimist õppides. Pärast seda on lääne inimesed kogunenud siia oma spirituaalsetel otsingutel, et õppida joogat, mediteerimist, sitari mängu jne. Kuna Rishikesh on püha linn, siis liha ja alkoholi siin ei saa. Küll pakkusid tänavatel hulkuvad kõigest loobunud pühad mehed – sadhud ehk babad – hašišit. Taimne toit oli siin täitsa hea, nii et isu ühegi nimetatud asja suhtes meil nädala jooksul küll ei tekkinud.

Meie saabusime siia Haridwari kaudu (u 30 km eemal, seal asub suurem rongijaam, kuhu saabus rong otse Amritsarist). Öörongis oli põhimõtteliselt väga mugav magada, aga vastu hommikut langes temperatuur nii madalale, et meie õhukestest siidist magamislinadest oli vähe abi. Seetõttu veetsime viimased paar tundi pingviinide kombel üksteise soojendamisega tegeledes.

Haridwarist oleks saanud Rishikeshi ka rikšaga, aga otsustasime vähem tuulisema bussivariandi kasuks (hind 1 euro kahe peale). Rishikeshi keskusest ja bussijaamast on veel u 5 km Laxman Jhulasse, mis on rahulikum joogastuudiotest pungil piirkond, kuhu suundub enamik välismaalasi (teised variandid on u 2 km lähemal asuv Ram Jhula või Laxman Jhulast teisel pool jõge asuv Tapovan). Mõlemas kohas läheb üle jõe ahve täis rippsild, mis teoreetiliselt mõeldud vaid jalakäijatele, aga noh, reeglite järgimisel lähtutakse ikka vajaduspõhisusest…

Jooga

Jooga harrastamisega on siin nii, et ilma ei jää sellest võimalusest keegi. Lisaks mitmesajatunnistele joogaõpetajate kursustele ja 3-/5-/7-päevastele intensiivkursustele pakuvad pea kõik joogastuudiod (ja umbes iga teine uks viib mõnda joogastuudiosse :)) nn “drop-in” tunde. Ehk et ukse taga on silt erinevate joogatundide toimumisaegadega ja ei tule teha muud, kui 10 minutit enne tunni algust kohale ilmuda. Tunnid maksavad u 2,5-4 eurot.

Omaette teema on ashramid ehk paigad, kuhu minnakse mitmeks päevaks või pikemaks ajaks ja mille hinna sees on majutus, söök ja joogatunnid. Tihti ka teoreetiline joogaõpetus ja arutelud spirituaalsetel teemadel. Mõned ashramid pidavat olema väga odavad (à la 10 euro päevas kõige eest), teised jälle suhteliselt kallid (mitusada eurot 6 päeva eest). Mõnedes tundus elukorraldus olevat suhteliselt range ja seega ehk vaimu paremini puhastav (väga tihe päevakava, kohati rääkimiskeeld, liikumise piiratus jne), samas mõnedes tundusid joogatunnid olevat pigem lisavõimalus oma vaba aega veeta. Aga kuna me ise üheski ashramis ei peatunud, siis ei hakka rohkem sellel teemal heietama. Igatahes tõsistel joogahuvilistel soovitan teemat põhjalikumalt uurida.

Meie jõudsime nädalase siinviibimise ajal kahjuks ainult korra joogatundi, sest suure osa ajast sisustas kajakikoolitus (millest Erik järgmises postituses pikemalt kirjutab) ning pärast seda oli minul selg nii valus, et pidasin paremaks iseseisvalt endale sobivaid harjutusi sooritada (selleks sai isegi joogamatt soetatud).

Ahvid

Rishikeshis saime lähemalt tutavaks ka kahe erinevat tüüpi ahviliigiga: ilmselt reesusmakaak ja hall langur. Esimesed on väiksemad ja punakad, teised on hallid ja suuremad. Esimesed on kohati päris agressiivsed. Kord olin rannas kajakikoolituse ajal banaani söömas ja mahla joomas, kui üks ahv arvas, et see banaan meeldiks tallegi väga ja üritas mulle märku anda, et ma selle loovutaks. Kui ma banaani ruttu suhu libistasin ja koore endast kaugemale ära panin, omastas ta hoopis mu mahlapaki, mis oli küll tühi, aga kui ma üritasin seda tagasi haarata, näitas ta mulle kurjalt hambaid. Kohalikud soovitasid mul tungivalt alla anda ja mitte võitlusesse asuda. Nende hammastega pidavat olema võimalik väga korralike haavu tekitada…

Teine kord ostsin tänavalt kilo apelsine ja mõtlesin, et liigun nendega paar meetrit edasi, et saaksin koti korraks pingile toetada ja need ära panna, aga üks punane ahv oli mind loomulikult märganud ja lähenes mulle kurjakuulutavalt. Kohalike abiga sain temast lahti, apelsinid kotti ja jälle targemaks (ära kunagi kõnni puuviljad läbipaistvas kotis mööda tänavat, ka mitte 2 meetrit!).

Hallid ahvid on suuremad ja näevad seetõttu natuke hirmsamad välja, aga on tegelikult oluliselt süütumad. Tegelevad üldiselt oma asjadega ja inimestega iseseisvalt kontakti ei otsi…

Lisaks ahvidele ja babadele hulguvad tänavatel loomulikult tuututavad motorollerid, koerad ja lehmad.

Rahulik olemine vähese rahaga

Viimased päevad möödusid Rishikeshis täiesti märkamatult. Justkui ei teinud väga midagi, niisama oli mõnus olla. Tutvusime Gangese äärsete kohvikute ja raamatupoodidega ning üritasime blogiga järje peale saada. Oma maitsva chai masala (vürtsitee) ja toidu suhtliselt suurte portsjonitega, samas mõistliku hinnaga ja võimalusega vajadusel krediiti võtta, jäi meelde Little Buddha restoran. Samuti soovitame Ganga Beach View restorani oma meeldiva atmosfääri poolest.

Kajakikoolituse päevil ei suutnud me hommikuti ja õhtuti tuvastada ühtegi sularahaautomaati, mis oleks lahti olnud. Hiljem leidsime ühe automaadi, mida täideti lõuna paiku. Kaks korda selle automaadi sabas me ka seisime, aga mõlemal korral sai raha otsa veidi enne, kui kord meieni jõudis. Õnneks oli meie kajakikoolituse firma nõus meile dollarite eest kohalikke ruupiaid müüma (küll hirmkalli kursiga, sest nemadki ei saa dollareid panka viia ja koguvad neid paremate aegade ootuses, teadmata, mis kursiga selle ühel päeval ümber saavad vahetada). Kõik teised rahavahetust reklaaminud kohad ütlesid meile, et neil kahjuks sularaha pole. Mõnes üksikus söögikohas (Honey Hut, Cafe Coffee Day) sai ka kaardiga maksta, kuid toiduvalik polnud seal just kiita ja hinnad kõrged.

Meelelahutust leidus aga ka ilma rahata. Näiteks Ram Jhulas toimub jõe ääres igal õhtul päikeseloojangu ajal Gangese jumalanna austamise tseremoonia, mida tuntakse ganga aarti nime all ja mis toimub kolmes Gangese-äärses India linnas (lisaks Rishikeshile ka Haridwaris ja Varanasis, millest tuleb juttu juba järgmistes postitustes). Selle käigus loeti rahuliku, kuid valju muusika saatel mantraid ja munkade keskel olevast lõkkest süüdati lilli täis kausikesed, mis seejärel jõkke pandi ja voolul minema lasti kanda. Turiste julgustati lähedale istuma ja kogu vaatemängust osa saama, raha keegi selle eest ei küsi. Soovi korral võib muidugi teha annetuse. Samasuguseid lõkkeid nägime pikki jõge ka mujal ümbruskonnas, aga nii suurt rahvahulka (ei munki ega pealtvaatajaid) siiski mitte.

Eelviimasel päeval tegi Erik lühikese matka mäe otsa.

[ Rishikesh asub vaid 350 meetri kõrgusel, kuid kohe siit sain kiiresti tõusta 1000 meetrit kõrgemale. Jubeda sudu tõttu erilisi vaateid polnud, küll oli ühel väikesel kurul huvitav näha, kuidas lõunas kattis lagedat maad täiesti läbipaistmatu sudukiht ja mägisemas põhjas oli õhk puhtam ning silmi pingutades oli võimalik silmata ka ühte lumist Himaalaja tippu. Eesmärk oli käia Neelkanth Mahadevi templis, kuid ma läksin üles mööda vähekäidud kohalikku teed, kust ei suutnud teed alla templi juurde tuvastada. Seega läksin alla tagasi sama teed pidi ning seejärel edasi Biitlite ashramisse, kus olid põnevad rohtu kasvanud varemed – E ].

Ashramisse sisse sai Erik territooriumi tagumises otsas üle madala müüri ronides (üks turist oli meile soovitanud alternatiivseid sisenemisteid otsida). Piletiraha, mis turisti jaoks on nagu ikka kordi suurem kui kohalikule, tal niikuinii poleks olnud kuskilt võtta. Biitlite ashram on tänaseks spirituaalses mõttes hüljatud ning raha tehakse faktiga, et Biitlid seal kunagi majutusid. Siinsest elust on muide inspireeritud bändi album “The White Album”. Ja kuigi mitte sellel albumil esindatud, siis näiteks laul “The Inner Light” on selgelt äratuntavate kohalike mõjutustega.

Panime ka India pildid üles:
India galerii
Kes pole näinud veel, siis Nepaali pildid on üleval kahes osas:
matka osa
järgnenud osa

One Comment

Avalda arvamust