Tere tulemast “kommunistlikkusse” Indiasse

(Indiast küll just lahkusime. Katsume oma mahajäämust blogi kirjutamisel vähendada.)

Esimene asi, mida lennuki aknast New Delhisse maandumisel nägime oli see, et ei näinud midagi. Sest kõike kattis paks sudukiht. Nimelt on Delhi (ja tegelikult kogu Põhja-India, Pakistan ja Bangladesh) suurima õhureostusega piirkond maailmas ja seda just praegusel talvisel ajal. Mõni nädal varem, novembri alguses, olid õhupuhtuse näitajad rekordiliselt halvad, sest lisaks kõigile teistele süüdlastele – autod, teetolm, tööstus – toimus siis valguse festival Diwali, kus lasti õhku palju ilutulestikurakette.

Ega ka Katmandu orus õhk kiita polnud. Huvitaval kombel seal mõned kohalikud pigem jaapanlaste või hiinlastega seostuvaid kaitsvaid maske siiski kandsid. Indias keegi neid ei kanna. Ega hingates tegelikult midagi väga ebameeldivat ei tunne, kuigi tervislik see kindlasti olla ei saa. Visuaalse poole pealt oli veidi kurb näha uhkeid monumente läbi paksu vine, puulehti paksu tolmukihi all ja tumepunast päikest vaevu läbi suitsu paistmas.

Defitsiit

Teine asi, mida saabudes nägime, oli defitsiit. Nimelt olid kõik lennujaama sularahaautomaadid rahast tühjad. Ka rahavahetuspunktides seisid sildid “No Cash”. Küll olid need punktid mehitatud, mille peale tekkis küsimus, et mis tööd neil seal siis teha oli.

Põhjus nimelt selles, et 8. novembri õhtul kell 20:15 kuulutas peaminister, et senised 500- ja 1000-ruupiased kupüürid (senised suurimad rahatähed, umbes 7 ja 14 eurot) kaotavad nelja tunni pärast kehtivuse ja asendatakse keskööl uute 500- ja 2000-ruupiastega. Kogu operatsioon (demonetisatsioon) viidi läbi suure saladuskatte all. Mõte on võidelda nn musta rahaga ehk siis lademetes vähem või rohkem legaalselt hangitud sularaha võib kasutuks muutuda ja uued kupüürid on väidetavalt ka võltsimiskindlamad. Samuti on plaan niimoodi kiiremini liikuda sularahata ühiskonna suunas ja ka terrorismiga võidelda. Alguses muidugi uued 2000-ruupiased masinatesse ei sobinud, aga ka kuu aega pärast operatsiooni looklevad sularahaautomaatide taga pikad sabad inimestest, kellel oleks selle ajaga ehk ka muud kasulikku pihta hakata.

Hea muidugi, kui leidub üldse automaate, kus raha sees. Miks nii kaua aega sellega läheb, ei tea, aga keegi väitis meile, et äkki valitsus meelega piirab sularaha trükki ja keegi ütles, et sellepärast, et õigete sidemetega inimesed saavad hulgi sularaha vahetada (pangatöötaja võtab lihtsalt 10% vahelt). Pealinnast väljaspool ja väikestes kohtades on olukord hullem ja ilmselt on ka sularahata ühiskond seal kaugem unistus. Ühes väiksemas kohas, kus me hiljem olime, tundsid inimesed üksteist ja olukorda lahendati sellega, et jäädi lihtsalt üksteisele võlgu.

Igatahes, praegu tundub, et taheti parimat, aga välja kukkus nagu alati. Indialased tunduvad aga oma peaministriga rahul olevat, aga eks sellest indialaste kiitmisest on raske ehk objektiivset sotti saada, eriti Internetis. Üks inimene, kellega rääkisime, ütles nt küll, et peaminister keeras käki kokku. Eks mõne aja pärast näe asja tulemusi, ju oli must raha tõesti väga suur probleem ja ehk kogu värk tasub end pikas plaanis ära.

Sularahadefitsiit mõjutab loomulikult ka meiesuguseid. Ehk siis turistil tuleks hetkel oma ajakavasse planeerida aega sularahajahiks. Sest ka meie jaoks on siinne sularahata ühiskond pigem unistuseks. Tõsi, Delhis rahvusvahelistes ketirestoranides (nagu McDonald’s) ja vähem tänavlikes restoranides saab kaardiga maksta. Aga väljaspool neid võimalusi ei taha keegi pangakaarti näha või siis meie Eesti kaardid ei toimi või siis öeldakse, et miinimumsumma kaardimakse teostamiseks on 1000 ruupiat. Muide, maksimumsumma, mida automaadist kätte saab (päevas kaks korda) on tavaliselt ainult 2000 ruupiat (28 eurot), mis oma väiksuse tõttu tähendab Eesti panga teenustasude tõttu 10% vastu pükse saamist.

Bussipiletit umbes viielt erinevalt reisiteenuse vahendajalt näiteks ei õnnestunud meie pangakaartidega Internetist osta, ka päris krediitkaart ei toiminud. Indias promotakse päris palju sularahavaba PayTM makseplatvormi, mille omanik praeguses olukorras rikastub. Meie seda küll kasutada ei saanud, sest Eesti pangakaarte see ei aktsepteerinud. Ka kohalik Uberi kloon Ola nõustub ainult India krediitkaartidega (ja nagu paljud teised, nõuab kohalikku telefoninumbrit, mida pole küll liiga keeruline saada ja mis meil on olemas).

Küll olen oma pangakaardiga saanud kasutada indialaste MakeMyTrippi, mille kaudu olen kõik meie rongipiletid ostnud. Ja ka hosteleid kinni pannud, kuna seal saab kogu ööbimise summa ette ära maksta. Mis muidu ehk poleks mõistlik, aga praegu on väga mõnus, sest vähemalt odavama otsa majutusasutustel sageli kaardimakse terminali pole või see ei tööta või ei taheta seda kasutada. Kuigi MakeMyTrip äpp spämmib päris palju, siis leiab sealt lisaks sageli odavamaid India majutuskohti kui rahvusvahelistelt saitidelt.

Õnneks peretuttav Käbi ja ta kanadalasest India juurtega elukaaslane Deep, kes olid saabunud Indiasse veidi varem Aafrikast, olid meid ette hoiatanud defitsiidist. Ehk siis enne Nepaalist lahkumist võtsime sealt lisadollareid. See tähendab muidugi Nepaali ruupiate väljavõtmist automaadist, nende konverteerimist dollariteks ja siis dollarite konverteerimist India ruupiateks. India rahavahetajad, kellel on raha, mida nad on nõus meile vahetama, teevad seda muidugi kehva kursiga. Eks osalt ka enda riskide maandamiseks, sest väidetavalt istuvad nad dollarite hunnikute otsas ja selleks hetkeks, kui nad need ruupiateks lõpuks ümber vahetatud saavad, on ehk India ruupia korralikult nõrgenenud.

Toit ja liiklus

Saabumise õhtul läksime neljakesi õhtust sööma. Seda oli suhteliselt lihtne organiseerida, kuna juhuslikult olime broneerinud toa samas hostelis kui Käbi ja Deep. Nad olid tegelikult enne seda kahes teises New Delhis majutusasutuses peatunud, aga sealse voodilutikaprobleemi tõttu ümber kolinud (Aafrikas nad sellist probleemi huvitaval kombel ei kohanud).

Söömaminekuks vajaliku rikšameestega kauplemise jätsime me Karmeniga osavamate hooleks :). Ma sardiinikarbiga polnudki varem sõitnud. Kui alguses oli päris kõhe sellega suuremate masinate vahel kimada, siis tegelikult tunneb end selles kuidagi kindlamini kui jalakäijana liigeldes (sest siis oled sina see liiklusterrorist :)). Samuti toimivad rikšad enamasti kompressgaasil, vahel isegi elektril, mis natukenegi aitab õhureostusprobleemi vähendada. Vahemärkusena, rikšal on kolm ratast, nagu Mr. Beani telesarja autolgi (Reliant Regal), mis igas osas ümber käis :). 

India toidu menüü võttis silme eest kirjuks – mitte ühestki sõnast ei saanud aru. Üldiselt tundub, et India toit seisneb erinevates soustides, mida koos riisi või erinevate saiadega süüa. Osad soustid on päris head ja vürtsised, osad liiga jahused/õlised või mittemidagiütlevad, osad sellised, mida olen sunnitud söömata jätma. Isiklikult pigem väldin Paneeri või muud juustu sidaldavat (nt Malai Kofta), samas kui kartulit (Alo/Aluu) sisaldav on tavaliselt päris hea (nt koos lillkapsaga Aluu Gobhi). Eks on muidugi palju regionaalseid erinevusi, aga minusugune võhik ei erista nt Põhja- ja Lõuna-India toitu, mida mõlemat oleme saanud. Pärast maitsesime kohalikke maiuseid, mis on väga magusad ja nagu muu kohalik toit nõuab harjumist 🙂 Hiljem, paari peenemasse restorani sattudes, sai muidugi päris hea maitseelamuse osaliseks.

Saab süüa ka muude rahvaste toitu, palju just itaalia, aga ka mehhiko, iisraeli jms on levinud. Kui rääkida McDonald’sist, siis Big Mac’i siin pole. Küsimus ilmselt pihvis, mida siin ei saaks usulistel põhjustel teha. Selle asemel on siin Maharaja burger ja kahes variandis: kanalihaga ja taimetoitlaste pihviga. Et liha imiteerida püüdvad taimsed toidud tunduvad kahtlased, testisime kanaburksi. Peab ütlema, et ei olnud väga hea (ja ootamatul kombel oli burger ka vürtsine, kuigi oli veel eraldi McSpicy burger olemas).

Kui liikluse juurde tagasi tulla, siis on see siin ebameeldiv, kui mitte öelda vaenulik. Meile meeldib jala ringi käia, ka pikemaid vahemaid, aga siin kipub jalutamise isu kaduma. Näiteks ei saa täpselt aru, mis on siinne tänavate ületamise süsteem. Kindlasti ei ole see nii, et lihtsalt hakkad ühtlase tempoga üle tänava minema ja liiklus läheb rahulikult ümber sinu. Pigem meenutab see arvutimängu, kus konn peab hüppama üle tee auto alla jäämata (Frogger). Ka kohalikud tegelevad selle mänguga ja põhjustavad äkkpidurdusi või peksavad vihaselt autosid ja rikšasid. Ega Nepaaliski liiklus kiita polnud, aga millegipärast on Indias tunne kehvem. Me mõtlesime, et ehk on põhjus signaalitamises, mille volüüm on siin kuidagi eriti kõrvulukustavalt vali. Asja muudab hullemaks see, et väga sageli antakse seda täiesti mõttetutel hetkel (mõte võib muidu olla näiteks see, et märku anda, et lähenetakse tagant suurel kiirusel). Ka ei ole siin väga kuulnud toredamaid meloodilisi signaale. Küll teevad osad kiduramad kaherattalised äravaevatud pardi häält. Kui kõik sellised oleks, siis oleks kohe poole toredam :). Eks näis, kuidas liiklusega järgmistes riikides on. Ilmselt on need vähemalt ühe liiklejate klassi ehk hulkuvate lehmade võrra vaesemad 🙂

Delhi tänavatel

On rahvast palju ja erinevat. On palju väga vaeseid inimesi, kes kuidagi hakkama üritavad saada. Meie hostel oli näiteks väga põnevas kohas: peaturult (“Main Bazaar”) kuhugi kitsaste tänavate labürinti keerata. Hommikul võis silmata inimesi otse neil tänavail kraani all hügieenitoiminguid teostamas.

Main Bazaaril liigeldes nägi muidugi tohutul hulgal väikekaubandust. Ja kuigi siin liikus ka teisi turiste, siis kohalikud tulid üsna tihti meiega juttu vestma. Enamasti küsiti nime ja riiki. “Eesti” peale ei osatud muidugi suurt kosta, tihti küsiti üle, kas Austraaliast. Mitmed justkui väitsid Eestit teadvat, kuigi ma ei ole kindel, kas siin selles osas nii palju informeeritumad ollakse kui Nepaalis. Alati ei tea ka, mille peal keegi väljas on. Üks tüüp juhatas meid söögikoha otsinguil 90 kraadi vales suunas (me kaardilt hiljem nägime), aga ta lihtsalt ehk ei teadnud, mida ajab. Teine aga ütles, et ees ootab vaid parkla (kuigi oli park) ja käskis üsna kurjalt paremale šoppama minna. See võis olla see skeem, et ta saab komisjonitasu, kui turistid kindlasse poodi toob.

Teine asi, mis siinkandis liikudes kipub juhtuma ja seda eriti turismiatraktsioonide läheduses, on see, et kohalikud soovivad meiega koos selfie‘t teha. Seda nägime ootamatult juba Dubais, kus üks (eeldatavasti) India pere soovis Karmeniga koos pilti teha. Seega tekkis kahtlus, et küsimus on Karmeni (kohalikke standardeid arvestades) väga suures pikkuses. Aga sooviti ka ainult minuga koos pilti teha. Nii et küsimus on pigem meie nahavärvis. Indialased peavad valget nahavärvi ihaldusväärseks ja väga tumeda nahavärviga kaasmaalasi kiputakse diskrimineerima.

Peab ütlema, et see pildistamine võib kiiresti tüütuks muutuda. Eriti noorte puhul, kel võtab kaua aega telefoni seadistamine, siis enekaks õige nurga leidmine ja siis loomulikult on vaja teha pilt kõigi telefonidega ja kõikides kombinatsioonides. Aga Karmenile meeldisid näiteks väikesed tüdrukud, kel endal pildistamisaparaati polnud, aga see ei seganud neil selfie‘t palumast – pildi tegime lihtsalt Karmeni telefoniga :). Mulle meeldis aga väike poiss, kes oli efektiivsuse musternäidis – minuga pildi tegemiseks kulus mitte rohkem kui 2 sekundit ja ma peaaegu ei pidanud sammugi aeglustama. Väidetavalt võivad need pildid hakata muidugi nüüd oma elu elama, nt Facebookis koos igasugu valede alltekstidega.

Indiast

Kui provokatiivse pealkirja juurde tulla, siis ei ole see muidugi õigustatud – India puhul on endiselt tegemist maailma suurima demokraatiaga. Aga see defitsiit, järjekorrad, käsumajandus…  Ja eks kõik ole suhteline, sest nii naljakas, kui see võib tunduda, siis India pealinna saabudes oli tunne, et jõudsime majanduslikult arenenud riiki – väga ilus lennujaam, asfaltteed, metroo. Eks see juhtub, kui saabud Nepaali pealinnast. Potentsiaali on Indial palju. Rahvastik on noor ja mõne aja pärast ilmselt maailma suurim (maailma suurima kommunismi ees).

Tembeldamine

Esimesel täispäeval puhkasime ja istusime hosteli WiFis. See pakkus ka meie mõistes kiiret Internetti, millesarnast Nepaalis ei märganudki. Teine osa päevast väga edukalt ei läinud, sest eelnevalt kirjeldatud kultuurišokk võttis igasuguse turistamise isu ära. Käisime küll Connaught Place’il, kus oli väike pargike suure ringikujulise arhitektuurilise planeeringu keskel. Vähemalt liiklusest oli see paar sammu eemal, aga häiris kõikjal pargimurul vedelev praht. Hiljem leidsime sealt töötava sularahaautomaadi. Kokkuvõttes ei olnudki nii hull: seisime sularahasabas vaid poolteist tundi, mille sai mobiilse neti olemasolu tõttu veeta edasist reisi planeerides. Tagasi hostelisse läksime mööda otseteed, mis läks rongijaama lähedalt mööda. Mingi hetk aga leidsime eest kinnise värava. Et kogu pikka teed ei tahtnud tagasi kõmpida, siis keerasime perroonile ja järgnesime rahvale, kes oma suurte kottidega läksid kõrvalperroonile otse üle rööbaste. Niimoodi sattusime raudteejaama territooriumile, kust väljudes keegi loomulikult kontrolli ei teostanud, aga sisenejate kotte valgustati läbi ja erinevalt paljudest kohtadest siinkandis, tundub, et ka korralikult.

Järgmise päeva tegime see-eest aktiivse. Kui vaadata linna vaatamisväärsuste nimekirja, siis koosneb see põhiliselt, nagu siinkandis ikka kipub olema, erinevatest religioossetest asjadest. Alustasime siis oma tembeldamist sikhide pühakojaga Chandni Chowki tänaval. Me kumbki polnud varem selle usulahuga kokku puutunud, nii et alguses oli kerge hämming, mis protseduurid kõik peab läbi tegema sisse pääsemiseks. Ehk siis: andsime oma jalanõud hoidu (mida mehitasid vabatahtlikud), pesime käed, käisime läbi jalapesuveest ja katsime pead (ka mehed peavad juuksed peitma). Sisenedes uksepiita küll ei suudelnud, nagu teadjamad paistsid tegevat. Sees oli väga mõnus vaip ja natuke istusime seal, uudistades toimuvat. Täitsa meeldiv õhkkond oli. Järjepanu mängiti seal ka muusikat, mis oli küll veidi vali (nagu kõik Indias). Sikhide templites pakutakse ka süüa ja juua, mille peale võib annetada, aga vaese palverändurina ka niisama saada. Sikhide Jeruusalemmaks/Vatikaniks/Mekaks on Amritsar, aga sellest juba järgmises postituses.

Mööda tänavat edasi asub jainistide tempel. Sinna me küll sisse ei saanud, kuna see pandi juba lõunast kinni. Jainism on aastatuhandeid vana usk, mille järgijaid on tänapäeval 6-7 miljonit. Keskseks teemaks on vägivallatus ja austus kõigi elusolendite vastu. Näiteks kannavad jaini mungad ja nunnad kaasas väikest harjakest, et kärbselegi mitte liiga teha, pühkides oma teelt ja istumise alt mutukad ära. Mahatma Gandhi ammutas oma põhimõtteid jainismist. Tolles templis, mida me ei külastanud, asub ka lindude haigla (kuhu küll lihasööjaid linde väga ei taheta ravile võtta).

Edasi võtsime metroo keskusest veidi kaugemal asunud Bahá’i Lotuse templi juurde. See usk loodi 19ndal sajandil Pärsias mehe poolt, kes kuulutas end uusimaks messiaks. Omal maal kiusati teda taga, nii et teda pagendati mööda erinevaid riike. Tänapäeval on maailmas üle 5 miljoni Bahá’i järgija. Iraanis on see siiani põlu all, nii et peakontor asub hoopiski Iisraelis Haifas (seda me paar aastat tagasi Haifas olles ka eemalt silmasime). Nad väidavad, et on üks jumal, mis on kõikides maailma uskudes seesama. Põhiline põhimõte paistab olevat ühtsus.

Lotuse tempel valmis 1986. aastal ja sel on justkui 27 lootose kroonlehte. Territooriumile sisenedes tervitas meid (kontrastina kõigi seni nähtud parkide ja aedade suhtes) ilus aed, mida sai küll vaid eemalt vaadelda. Sisse pääsemiseks pidi väikeses järjekorras seisma ja siis loeti ette käitumisreeglid, millest põhiline oli, et tuleb täiesti tasa olla. Sees, kus ruumi oli väga palju, istusid meie kõrvale, kohe õlg-õla kõrvale, kaks kohalikku ja asusid omavahel rääkima. Üks töötaja tegi koguaeg “ššš”, et vaikust peale sundida. Väljast oli tempel palju ilusam kui seest ja erilist pühalikkuse ja ühtsuse tunnet seal ei tekkinud. Millegipärast tekitasid suured lõikelilled pigem kultuslikkuse tunde.

Edasi läksime läbi (lõpuks ometi) normaalse pargi päeva viimase uue usuga tutvuma. Kirik suure kirjaga ISKCON tähistas krišnaiitide pesa. Liikumise lõi USAsse rännanud guru, võttes aluseks valitud hinduismi tekste. Hare Krišna liikumise liikmeid on näha olnud ka Eesti linnade tänavatel oma monotoonset laulu esitamas.

Templisse sisenemiseks pidi, nagu kõikides teisteski külastatud pühakodades, oma jalanõud ära võtma ja hoidu jätma. Sisenedes anti meile pamflet ja öeldi, et piiranguid neil pole ehk et võite teha pilti ja mis üldse tahate. Sees mängis muusika ja jällegi vaatlesime toimunut, nagu kummardamist ja objektide suudlemist. Sees oli ka veidi kõhe mannekeen, oletatavasti gurust. Karmen istus mingi hetk jalad sirgelt maas, siis tuldi öeldi, et nii ei tohi.

Krišna on tegelikult üks populaarsemaid hindu jumalaid ja suure kolmiku liikme lord Višnu reinkarnatsioon (Brahma – looja, Višnu – hoidja, Šiva – hävitaja). Kui nüüd tekib küsimus, keda selles värvikirevuses uskuda, siis iidne hinduism on seda lahendanud polüteistlikult: nii Jeesus kui Buddha on sisse toodud tegelastena selles usus.

Escape Delhi

Ilmalikema teemade juurde tagasi pöördudes, siis külastasime sel päeval ka Delhi Red Forti. See oli olnud pea 200 aastat mogulite pearesidentsiks. Mogulid olid moslemistest Kesk-Aasia päritolu dünastia, kes valitsesid 16. kuni 19. sajandini suurt osa Indiast. Väljast näeb suurt territooriumi kattev punaste müüridega kindlus üsna muljetavaldav välja, aga seest mitte nii väga, ilmselt ka seetõttu, et paljutki pole säilinud. Suur osa hävitati brittide poolt, kelle mahajäetud kasarmuid võib samuti kindluse territooriumil silmata.

Deepi ja Käbiga koos õhtust süües hakkas telefoni tulema ärevaid sõnumeid meie õhtul Amritsari suunduva rongi hilinemisest. Kui rong pidi väljuma kell 10 õhtul, siis hilinemise tõttu oli uueks kellaajaks pandud kell 3 hommikul. Läksime siis selle teadmisega hostelisse tagasi ja asusime alternatiive otsima. Hosteli töötaja arvas, et rong kokkuvõttes hilineb veel rohkem ja soovitas meil öö hostelis veeta ja hommikul rongile minna (Internetist saab India rongide hetkeseisu vaadata ja selle järgi otsustada, millal raudteejaama minna). Bussi ta väga ei soovitanud, kuna need pidid ka praeguse talvise sudu ajal hilinema ja üldse on India teed päris ohtlikud, eriti öösel.

Meil oli siiski soov mitte ebameeldivasse Delhisse vinduma jääda ehk siis asusime Internetist bussipileteid ostma. Nagu ülal kurdetud, siis loomulikult mitte ühegi meie pangakaardiga see erinevatel proovitud saitidel ei toiminud. Kui ööbusside väljumisteni oli jäänud alla tunni, siis saime teada, et ka kohapealt on võimalik bussipiletit osta. Jätsime siis kiiresti Käbi ja Deepiga jällenägemiseni ja asusime rikšat otsima. Rikšaga mitu kilomeetrit õhtustel auklikel teedel suurte masinate kõrval kimamine oli jälle uus kogemus.

Busside väljumiskohaks oli Red Fort ja ka hosteli töötaja ütles, et need väljuvad otse selle juurest. Probleem muidugi selles, et Red Forti territoorium on päris suur, nii et läksime sinna, kust päeval sisenenud olime. Seal pimedas veidi ringi jalutades leidsime kamba mehi, kes paistsid bussiteenust pakkuvat. Täpselt aru ei saanud, kes oli boss ja kes omavahel kisklevad konkurendid, aga ühe tähtsama mehega me jutule saime.

Siinkandis on kahte sorti busse: kohalikud (mille öövariandis on istmete asemel boksid, kus saab magada) ja Volvod. Kõiki korralikumaid busse kutsutakse Volvodeks, kuna mingi aeg tagasi õnnestus Rootsi tootjal turule siseneda ja seni puudunud “lux” busside segment tekitada. Kuigi nendes bussides horisontaalselt magada ei saa, siis arvasime, et turvalisuse huvides võiks Volvoga minna.

Hinnaks pakuti 1350 ruupiat (19 eurot), mis tundus liiga palju, kuna Internetis olin näinud ka poole odavamaid pakkumisi. Kõikidel teistel väljumistel olevat kohad täis (mis tundus ka jama, sest Internetist vaadates tundusid osad bussid üsna tühjad). Juba hakkasime arutama, et mida nüüd teha, aga ilmselt nördinult öeldud rahvusvahelist sõna “hostel” kuuldes piletihangeldaja tunnetas meie kaotamise ohtu ja pakkus uueks hinnaks 800 (11 eurot). Ei teagi, kas saime hinnas alla või pigem lihtsalt kehvema Volvo peale.

Meid juhatati mõned sajad meetrid mööde Red Forti edasi kohta, kust bussid tegelikult väljusid. Seal oli neid üsna palju. Alguses läksime ühe juurde, siis teise, ja kui erinevad tegelased olid piisavalt omavahel vaielnud, saimegi ühes bussis omale kohad. Buss ei olnud päris nagu korralikud Eesti pikamaliine sõitvad bussid, vaid pigem nagu vana Rootsi buss. Aga näiteks iste käis väga alla, mis tegi magamise veidi lihtsamaks.

Olime esimeses reas (ilma turvavööta loomulikult), aga kardin tõmmati ette, nii et õnneks väga ei näinud, mis ees toimub :). Mingi hetk tundus udu/sudu ikka väga suur, bussijuht sõitis kindlasti kiiremini, kui ta oleks suutnud sellises nähtavuses reageerida. Aga kohale jõudsime ilusti peaaegu õigel ajal (vist natuke üle tunni oli hilinemist). Kell 9 hommikul hosteli jõudes vaatasin meie öörongi seisu ja tuli välja, et see polnud isegi meie stardipunkti Delhisse veel jõudnud…

(Karmen ütles postitust üle lugedes, et ma vingun liiga palju. Vast sai nüüd piisavalt auru välja lastud ja ma edaspidi katsun seda vältida 🙂 )

One Comment

  1. Põnevusega loeme teie postitusi ja vingumise märke ei ole avastanud. Soovime teile häid saabuvaid jõule ja ikka reipalt edasi!

Avalda arvamust