Inle järv

Inle järv on Myanmari suuruselt teine mageveekogu ja üks põhilisi kohti, kus riiki külastavad turistid käivad. Järv asub rannikuäärsest Yangonist ööbussi sõidu võrra põhja pool 880 meetri kõrgusel merepinnast. Kliima on seega veidi jahedam: päeval mõnusalt soe, öösel võib jakki vaja minna. Järvelagendikku ääristavad maalilised künkad ja mäekesed. Järv ise on madal: keskmine sügavus on vaid poolteist meetrit. Üks koha populaarsuse põhjuseks on asjaolu, et siin on koos mitmed Myanmari erinevad rahvused, kellest ikoonilisimed on ehk Intha rahvas, kes kipakana näiva paadi serval ühe jalal seistes ja teise jalaga aerutades järvel kala püüavad.

Meie ja enamik teisi turiste ei ööbi tegelikult vahetult järve kaldal, vaid järvest mõned kilomeetrid põhja pool asuvas Nyaung Shwe asulas. Kuna meie ööbuss seda ei läbinud, siis tulime maha kümmekond kilomeetrit põhja pool, kus meid ootas väike tasuline kastiauto, mille kastis me lõbusalt hotelli saime. Enne asulasse sisenemist peatusime ühe putka juures, kus pidime maksma turistidelt küsitava Inle järve “pileti” (10 dollarit). Ei oska öelda, kuhu see raha läheb.

Alternatiivne (ja üsnagi rahvarohke) võimalus Inle järve juurde saabuda on matkata giidiga 2-3 päeva Kalawist. Kahjuks tundus, et meil pole selleks piisavalt aega, lisaks oli meil juba plaanis nädala pärast teha 3päevane matk riigi põhjapoolsemas veidi vähem külastatavas kandis.

Paadiekskursioon

Ühesõnaga, meie hostel oli küll asula servas, aga uus, töötava WiFiga ja mõnusa kahetoalise ja hea vaatega toaga. Söödud, lahti pakitud, tellisime retseptsioonist omale kohaliku põhiatraktsiooni ehk paadiekskursiooni Inle järvel. Meile järgi tulnud mehega jalutasime 2 km asula teises otsas asuva sadamakeseni, kus meid anti üle paadijuhile.

Paat oli väga sihvakas ja väga madal – kahtlemata õige valik madalaveelise suure järve jaoks. Meie jaoks olid üksteise taha pandud istumiseks toolid, kus sai lösutada ja mööduvaid kaldaid silmitseda. Alustasime sõitu kanalil, mis ühendab Nyaung Shwed järvega, kuni jõudsime järvele, millel paistsid siin-seal rohututid ja jalaga sõudvad kalamehed. Ja loomulikult teised turistid, kes nagu meie paadikestega ringi põristasid.

Sõitsime üsna kaua piki järve, kuni jõudsime esimese peatuspunktini. Kuigi paadimees inglise keelt peaaegu et ei rääkinud, oli järgnenu kontseptsioonist üsna lihtne aru saada: maabume puupostitel seisvasse majja ja tutvume näidistöökoja ning poega, seejärel otsime oma paadi üles, mis meid järgmisesse samasugusesse peatuspunkti viib.

Näidistöökojad olid iseenesest üsna huvitavad: lootose kiu eraldamine ja sellest tugeva kanga kudumine, paaditöökoda, sigarettide rullimine, hõbedatöökoda koos väga kihvtide ehetega. Paate ja muud puuasjandust tehakse kohalikust tiigipuust, mis on väga heade omadustega ja hinnatud puu. Kõik poed olid seda tüüpi, kus vaatad suurema või väiksema huviga ringi ja siis mingi hetk üritad viisakalt öelda, et ei soovi midagi. Kui mitmed asjad olid toredadki ja ehk kasutustki leidvad, siis hinnad olid ikka väga kallid. Õnneks reklaamiti igal pool abivalmilt krediitkaardiga maksmise võimalust.

Mingi hetk sattusime restorani ja vee peale ehitatud maja rõdul kohalikku maitsvat kala süües ja vaadates teiste vee peale ehitatud majade vahel sõeluvaid turismipaate, tabasime end mõttelt, et vist oleme Disneylandi sattunud.

Igatahes, üks õige lõbustuspargi sõit peab sisaldama ka paari religioosset atraktsiooni. Esiteks, Hpaung Daw U pagood sisaldas kesksel kohal müstilisi kuldseid groteskseid lumememmesid, neid mingi kleepruudukesega näppivaid mehi ja silti, et naised sinna minna ei või. Müsteerium lahenes alles hiljem, kui tuli välja, et kujukesed on buddhad, millele on aegade jooksul peale kleebitud nii palju kuldlehekesi, et originaalvälimusest pole miskit enam alles. Miks? Hea õnn vist.

Teiseks, Inthar Heritage House ehk Hüppavate Kasside klooster. Kahjuks on kasse läbi rõngaste hüppama õpetanud munk surnud ja seal olnud kiisud oskasid ainult nunnud olla. Religioosse atribuutikaga enam päeva lõpus tutvuda ei jaksanud, nii et silmitsesime pigem rõdult taamal asunud vees ujuvaid tomatipõlde.

Lisaks oli ühe peatuse mõte meile näidata pikkade kaeltega Kareni naisi. Kust täpselt sai alguse komme lisada oma kaelale rõngaid, et kaela ebaloomulikult pikaks venitada, ei ole teada, küll arvatakse, et see imelik komme vaikselt hääbuks, kui poleks turiste, kellele natuke loomaaialikult neid naisi demonstreerida. Kusjuures, väidetavalt on mõned naised edukalt rõngad oma kaelalt eemaldanud ehk et nende kael vististi ikka ei ole nii habras, et levinud väite kohaselt ilma toeta peaks murduma. Igatahes, naine leti taga hüüdis järjepanu “free photo” ja juhatas Karmeni naiste kõrvale istuma, nii et tegime oma veidi ebamugava foto ära ja liikusime edasi.

Päeva pikim peatus oli järve edalanurgas Indeinis, mis lühemates paadiekskursioonides ei sisaldu. Sinna minek oli läbi toreda veepealse külakese ja siis mööda kitsast kanalit ülesvoolu, kus me kohati mööda väga väikeste tammikeste vabalt voolavast keskkohas üles kimasime. Indeinis on palju stuupasid – alguses lagunenumad ja džunglisse kasvamas ja keskel juba hunnikus koos ja kuldsed. Pikk trepp sinna oli, nagu ikka, ääristatud kõiksugu suveniirimüüjatest, siin paistsid domineerivat vanaaegse välimusega asjakesed.

Aga jah, uurisime ja poseerisime Indeinis ära ja vaikselt asusime tagasiteele, koos mõne vahepealse peatusega. Pikk kodutee lõpusirge kippus väga vesiseks, oli see nüüd lainete või vastutuule tõttu, aga vähemalt sai selgeks, et päeval paatides olnud asiaate päevitamast takistavatel vihmavarjudel on ka teine otstarve. Päike oli loojumas ja selle taustal “püüdsid kala” ühesugustes traditsioonilistes rõivastes mehed, kel jalg, aer ja võrk fotogeeniliselt üles tõstetud. Me paadimees meid poseerimisraha üleandmiskaugusesse õnneks ei viinud.

Oli nüüd tegemist Disneylandiga või mitte, aga huvitav ja mugav oli ekskursioon olnud ehk et päeva võis kordaläinuks lugeda.

Jalgrattamatk

Järgmine päev laenutasime jalgrattad, et minna enda korraldatud ekskursioonile. Rattad olid väikesed ja veidi logisevad mõne käiguga naiste linnakad, kus pidi põlved krõnksus sõitma, aga et plaan oli väheambitsioonikas ja maastik leebe, siis polnud hullu. Lisaks sai ratta päevaks kätte odavamalt, kui ma kunagi rentinud olen jalgratast, ehk siis 70 sendi eest.

Läksime paar kilomeetrit põhja poole Shwe Yan Bye kloostrisse, mille põhiline omapära on sajad seinaaukudesse pistetud istuvad buddhakujukesed. Enamikel kujukestel oli peal hülst ja all kirjas nimi koos riigiga. Oli nii lähiriikidest inimesi kui ka soomlane näiteks. Oletatavasti oli siingi tegemist laialdaselt levinud kombega, kus võib midagi annetada ja vastutasuks saab oma nime kirja (äkki head õnne ka?), seda võis näiteks näha annetatud aiaväravatel või ühel sündsa riietumise plakatil.

Buddhad nähtud, läksime tuldud teed tagasi ja läbi postkontori kuskil 10 km lõuna poole Maing Thauki. Sealt võtsime alguses suuna kohe kõrval asunud järve kaldale, kus mööda pikka (annetatud) laudteed jalutasime “hõljuva” külani. Et me postidel asuvaid toredaid külasid olime paadis olles juba näinud, siis loobusime meiega kaasa jalutanud paadimehe pakkumisest teha külas väike ekskursioon.

Edasi viis meid tee teises suunas Mam Thouki metsakloostrisse. Laenurattaga 100 tõusumeetrit üles suruda oli mõnus trenn. Kloostris natuke jõlkusime ringi ja piilusime uksepiidalt palvetavaid mungapoisikesi (kellest mõnel paistis distsipliiniga probleeme olevat) ja vaatasime veidi eemal asunud pagoodi juurest vaatekest.

Allamäge vihiseda oli muidugi palju mõnusam ja võtsime suuna tagasi Nyaung Shwe poole, kiigates kõrvalteele ja seal asunud Bamboo Hutti. Tegemist on ilmselt ühe parima Inle järve kandi restoraniga: ilus vaade aiale ja nuudlikarri, kõrvitsasupp, teelehesalat ja riisikrõpsud olid tõesti maitsvad.

Viimane peatus oli Red Mountain Estate viinamarjaistandus, kus ka kohalikku veini toodeti. Ega see vist eriti levinud tegevus Birmas pole ja veinivõhikutena ei oska me veini ennast kommenteerida, aga kohalik Inle oru valge oli päris hea. Istandusest on hea vaade läände üle järve, nii et tegemist on üsna külastatava päikeseloojangu vaatluskohaga. Meie olime kohal varakult, umbes tund enne, mille veetsime teiste turistidega vesteldes.

Õhtul läksime veel kohalikku nukuteatrit vaatama. Peale meie oli veel üks külastaja – ilma meieta oleks etendus ära jäänud, aga kolmele inimesele võis selle juba ära pidada. Mingit otsest lugu ei etendatud, vaid nukumeister manipuleeris ükshaaval traditsioonilisi Birma nukke. Mitmed olid päris vaimukad ja osavalt mängitud.

Järmisel päeval oli mõte ümbruskonda matkama minna, aga väsimuse tõttu olime lihtsalt jõude, kuni oli aeg ööbussile minna. Seekord olime odavamas bussis, lisaks oli sõit üsna kurviline, aga jõulupühadeks Bagani me edukalt kohale jõudsime.

3 Comments

  1. Rõõm jälle teie tegemistest lugeda.
    Täna leidsin postkastist Birmas 26. detsembril posti pandud uusaastatervituse!
    Ootame põnevusega lugusid merihobukestest!

  2. Unustasin lisada, et see on kaart, millel ongi jäädvustatud Inle järv. Elvandikesega kaardi saime kätte varem.

Avalda arvamust