Rong see sõitis

Viimase India postituse pühendame sealsele raudteele. Nimelt liikusime Indias ringi kõigi poolt soovitatud rongidega, kuna bussisõit pidavat ohtlik olema ja lisaks bussid sudu tõttu ka hilinevad. Ühe postituse jagu aega rongides ja rongijaamades veetsime seega ära küll (ja lõpuks rohkemgi).

Rongipiletid ostsime loomulikult netist, kuna ei olnud mingit soovi minna spetsiaalselt selleks rongijaama, mis sageli oli meist ka üsna kaugel. Kuna ametlikult IRCTC vilkuvalt lehelt me pangakaardiga osta ei saanud, siis kasutasime vahendaja MakeMyTrip abi. IRCTC konto pidi omale sellegipoolest looma, mis tähendas üsna võimsa regamisvormi täitmist (vanaisa nime siiski ei küsitud). Kohustuslik on India mobiilinumbri omamine, sellele ka reaalselt saadetakse kontrollnumber. Piletid saadetakse nii SMSiga kui meilile, kõige olulisem on pileti PNR number, mille ettenäitamisest kontrolörile piisab. Nii et selles mõttes väga mugav süsteem, lisaks saab ise vaadata PNR numbri abil oma pileti staatust ja erinevatelt lehtedelt ka oma rongi peaaegu reaalajas staatust (näiteks).

Sõitsime enamasti öörongidega ja kõige odavamas vooditega SL (sleeper) klassis. Tegemist on lahtise magalaga: kaks voodit piki koridori ja kuus voodit nendest teisel pool koridori, risti sõidusuunaga. Ehk siis nagu vene rongi platskaart, ainult et kaks keskmist voodikohta on lisaks. Lisaks on olek veidi askeetlikum ja räpasem. Samuti pole samovari, samas on laes ventilaatorid kuumuse peletamiseks. Aga piletid on odavad, nominaalselt öö läbi sõitva (10h näiteks) rongi peale saab odavaima voodikoha kuskil 4 euroga. Järgmise klassi hind on juba pea 3 korda kallim ja esimese klassi hind üle 6 korra kallim. Ei oska kahjuks kommenteerida, millised need välja näevad. Ka bussipiletid on kordi kallimad.

Piletit ostes ei saa kahjuks omale kohti valida, vaid saab ainult eelistuse märkida (nt koridoriäärne ülemine koht). Süsteem ise määrab kohad, kahte piletit korraga ostes üldiselt lähedased kohad. Me eelistame vahekäiguäärseid ülemist ja alumist kohta. Ühelt poolt oleme küll siis vahekäiguelule rohkem avatud, teisalt on üks sektsioon meie päralt. Sellise konfiguratsiooni saime küll vaid ühel korral, aga õnneks ka teistel kordadel polnud me olekul viga. Kuna saime ülemised kohad ehk siis teised inimesed ei istunud me voodil ja sai ka ise valida, millal lamasklemisega tegeleda. Samas ei näe üleval olles aknast välja (soovi korral võis muidugi lahtise rongiukse äärde minna). Või no, üks kord oli ühel meist alumine koht, aga seal oli juba keegi, nii et ta andis oma koha meile. Et eks on asjad läbiräägitavad ja paindlikud, samas tundus vagunis sageli olevat rohkem inimesi kui kohti, nii et parem on kindlat kohta omada ja see kindlalt hõivata.

Hea muidugi, kui omale piletit ostes üldse kohad saab, ma sattusin iga kord ootejärjekorda (WL), ka 10 päeva ette ostes. Ootejärjekorra numbrit saab ilusti netist vaadata. Kui rongi väljumisel on pilet endiselt ootejärjekorras, siis saab võib-olla ülerahvastatud üldvagunisse (kui rongil see olemas on). Pärast ootejärjekorda on järgmine staatus RAC, mis tähendab ühte kohta kahepeale. Õnneks me ei saanud teada, mida need olukorrad tähendavad, sest kõik meie piletid omale kinnitatud kohad siiski said. Selle kindlustasid kaks asja: kuna rongipileteid saab tühistada (MakeMyTripi kaudu ostes nende enda lehelt), siis ostsin sageli pileteid lisaks ka mitmetele alternatiivsetele ja kehvematele, aga väiksema järjekorraga väljumistele, ning teiseks, kui mingi rong on hilinemas, siis algab massiline piletite tühistamine.

Talvises Põhja-Indias vaguni laes olnud ventilaatorid seisid ja rongisõitu iseloomustas külmatunne. Kohalikel olid ikka tekid kaasas ja pärast esimest kogemust siidilina ja lühikeste riiete ebapiisavusest läksid järgmistel sõitudel ka meie soojad riided käiku. Vahekäigus saalisid tšai müüjad, ka plaksumaisi ja muud näksi pakuti. Mõni müüja tegi kohapeal oma osavate paljaste näpukestega munavõileiba, seda me siiski proovida ei julgenud. Ka karpi pandud päristoitu pakuti, aga mitte igas rongis (sõltus see restoranvaguni olemasolust või millestki muust, täpselt ei tea).

Meie esimesest rongisõidust New Delhist Amritsari oli juba paar postitust tagasi juttu. Tegelikult oli juttu küll bussisõidust, kuna otsustasime hilinevale rongile mitte minna. Hämmastav oli see, et rong polnud selleks ajaks, kui me juba Amritsari jõudsime, ikka veel New Delhist startinud. Või noh, nagu hiljem välja tuli, sugugi mitte nii hämmastav.

Tegelik esimene rongisõit oli Amritsar-Haridwar. Peale jubeda külmatunde oli täitsa meeldiv. Rong vist hommikul natuke hilines, aga mitte midagi märkimisväärset, nii et isegi enam ei mäleta, kas tunni või kahe võrra.

Järgmine ots oli Haridwar-Agra. Rong väljus planeeritust tund aega hiljem kell 7 hommikul ja kohale jõudis juba kolmetunnise hilinemisega õhtupimeduses pärast kella kuut. Meelde jäi kohalike pühameeste ehk saadude kombel paastumine, mitte et söögi pakkujaid poleks olnud, vaid meil lihtsalt polnud sularaha eelnevalt kirjeldatud India majanduseksperimendi tõttu.

Kolmas ots oli Agra-Varanasi, mis oli juba palju seikluslikum. Kõigepealt muidugi see, et keset päeva meie õhtune rong tühistati. Nõme oli see, et mul oli tegelikult ostetud ka pilet mõned tunnid hiljem väljuvale rongile, aga selle olin just paar tundi tagasi tühistanud seoses sellega, et sobivale rongile olime ilusti kinnitatud kohad saanud. Mis seal ikka, asusime siis alternatiive otsima. Ühele kehvade hinnangutega firma bussile olid isegi viimased kohad saada, aga hindasime pileti kalliks, bussisõidu ohtlikuks ja ööbussiga sõidu väsitavaks. Kuna järgmisele rongile uuesti pileti ostmine tähendanuks pika järjekorra lõppu sattumist ja samuti kartsime tühistatud rongi rahvamassi sinna (legaalselt või mitte) kolimist, siis ostsime kaks eraldi rongisõitu: Agra-Allahabad ja Allahabad-Varanasi. Vahele jätsime 6,5 tundi ümberistumisaega, millest lootsime piisavat.

Vahemärkusena, et kogu Agras oleku aja oli mul telefon rändlusrežiimis (roaming) ehk siis mobiilset netti mul polnud ja rongi ning pileti staatuse kohta operatiivset infot ei saanud. Nimelt, kehva levi korral kippus telefon roamingusse hüppama ja ma oletasin, et mu operaatoril on Agra regioonis lihtsalt kehv levi. Hiljem tuli aga välja, et Agra on teises maakonnas kui lähedal asuv Delhi, kust SIM kaart sai ostetud, ja nii peabki olema. Õnneks küll sellises siseriiklikus rändluses olles antud operaator Interneti mahu kasutamist kuidagi eraldi ei maksustanud, nii et pidin lihtsalt telefoni sätetest rändlusrežiimis Interneti kasutamise lubama.

Aga ühesõnaga, paraja varuga rongijaama jõudes tuli siis üllatusena fakt, et meie rong ei väljugi pool kümme õhtul, vaid et rong oli viis tundi hilinemas. Vähemalt oli nüüd selge, kuidas me selle väljumise korral olime nii ruttu ootejärjekorrast kinnitatud kohad saanud. Niisiis, varasemale kogemusele tuginedes oli selge, et rongi hilinemine vaid suureneb. Kuna olime perroonil jalutades märganud veidi naljakat silti retiring room, siis asusin rikutud eestlase kombel uurima Internetist, millega tegu. Selgus, et seal saaks ööbida kaheksast õhtul kuni kaheksani hommikul. Privaattoad olid kõik kinni, aga meile täitsa sobivalt oli kaks kohta dormitorys saadaval. Asusin siis neid kohti ruttu reserveerima, kõik toimis, kuni loomulikult selleni, et meie pangakaartidega ei läinud makse läbi. Läksime seejärel retiring roomi kohapeale ja üritasime seal sularahas omale kohta osta, aga täiesti ootamatult ei olnud see võimalik ja öeldi, et ostke netis. Läksin siis hoopiski välja rongijaama infoputka mehe jutule, kes ütles, et tuba pole saadaval. Karmen juhtis mu tähelepanu sellele, et olin küsinud tuba (room), mitte spetsiifiliselt kohta dormitory‘s ja ehk polnud teenindaja taibanud mulle seda pakkuda. Läksin siis uuesti ta jutule (õnneks polnud järjekord pikk ja kohalike lühikeste meestega trügimine keeruline). Tuli välja, et need kaks kohta olid endiselt saadaval ja mind kutsuti isegi viisakalt sisse ostutoimingut läbi viima.

Aga väikest asjaajamist oli meie ööbimiskoht kindlasti väärt, makstes kahepeale kokku vaid 2,2 eurot. Naljatasime, et äkki peakski edaspidi vaid nendes ruumides magama. Kuigi jah, ette saab broneerida vaid päeva või kahe võrra ja peab olema kehtiv rongipilet (mille võib küll tühistada :)). Oma pagasi saime paigutada kappi luku taha, nii et julgesime korraga silma looja lasta, mida ehk perroonil või rongijaama põrandal väga ei tahaks teha. Ruum ise oli ootamatult ruumikas, isegi tarbetult ruumikas. Iga voodi vahel oli teisaldatav sein ja ootamatult olidki toas voodid, mitte narid. Toa vastas kitsas voodis lebasid tihedalt külg-külje kõrval kaks meest. Kuigi meil võib see tekitada teatud assotsiatsioone, siis siin käivad mehed tänaval sõpruse märgiks sageli käsikäes ringi. Homoseksuaalsus on aga seaduse silmis hetkel veel teoreetiliselt eluaegse vangistusega karistatav. Samuti on tabu erinevast soost isikute avalik kallistamine või suudlemine.

Seadsime end siis magama ja korda mööda käisime öösel rongi seisu vaatamas. Kuigi oli arvata, et rongi hilinemine vaid suureneb, siis igaks juhuks kontrollisime ikka paraja varuga tabloosid. Või noh, pigem vaatasime Internetist või käisime infoputkast küsimas, sest tablood kippusid olema puudulikud või ajast maast. Täpselt ei mäleta enam, mitu korda unise peaga käisime ringi uitamas, mis kell otsustasime perroonile minna, mitu tundi seal ootasime ja mis kell rong lõpuks väljus. Igatahes oli siis juba valge ja öörongist oli saanud päevarong.

Vahepeal oli muidugi saanud selgeks, et me järgmisele rongile ei jõua. Seega ostsime uue Allahabad-Varanasi pileti, seekord siis juba algsest saabumisajast arvestades kokku üle 11-tunnise puhvriga. Kui rongijaamast väljudes oli tunne, et peaks vabalt sellele rongile jõudma, siis tund pärast väljumist ikka veel Agra linnas rongiga roomates tekkis tunne, et ehk siiski mitte. Üldiselt tundus, et suurematest asulatest väljumine ja sinna sisenemine oli väga vaevaline ja väga paljude seisakutega.

Nii me siis kogusime sõites veel paar tundi hilinemist ja mõned kilomeetrid enne Allahabadi hakkas tunduma, et vist ei jõua. Korra käis peast läbi mõte, et astuks mõne seisaku ajal rongist maha ja läheks need viimased paar kilomeetrid kas või jala. Takkajärgi tark olles tuleb tõdeda, et nii olekski kiiremini saanud. Igatahes, rongijaama jõudes oli kell natuke rohkem kui me järgmise rongi väljumisaeg, aga samas oli tulnud signaale, et see rong hilineb veidi. Seega oli veel väike lootus jõuda ja asusime kiirel sammul õige perrooni poole teele. Jalakäijate sillal lugesime 4, 5, 6 … ja kõik. Meil oli vaja minna perroonile 7. Küsisime siis ja meid juhatati alla tagasi ja kaugemale edasi. Kauguses nägin ühte rongi ja kuigi mul oli korra mõte üle rööbaste otse sinna panna, siis ei teadnud ju isegi mis rong ja perron see selline on ja läksime siiski korralikult üle silla. Ja kohale jõudes nägimegi meie jooksmisulatusest väljas oleva rongi tagatulesid. Aga vähemalt ei teostunud Karmeni eelmisel ööl nähtud unenägu, kus mina joostes rongile jõuan ja tema maha jääb 🙂

Päris nüri oli 2 minutiga maha jääda järgmisest rongist pärast seda, kui oma rong oli hilinenud 12 tundi. Karmen oli e-raamatust leidnud, et bussijaamast saab ka kohaliku bussiga Varanasisse. Bussijaama oli veidi üle kilomeetri, nii et pärast lõputut istumist otsustasime sinna jalutada. Teise põhjusena ei olnud sel hetkel mingit soovi hakata kohaliku rikšameeste parvega jaurama, nii et nende sädistamist täielikult ignoreerides asusime teele.

Bussijaamale lähenedest nägime sealt väljumas selliseid kummitusi, mis mõnes teises riigis kuuluksid juba ammu romulasse. Bussijaam ise oli üsna kohalik tõesti, ingliskeelseid silte peaaegu et polnudki. Kuigi võõras tähestikus kirjutatud siltidest midagi aru ei saanud, siis, nagu ikka, sai küsides ruttu õige bussi peale.

Läbitav vahemaa oli veidi üle 120 km ja pidi võtma aega 3 tundi. Läks küll tund kauem. Eks küsimus oli ummikutes ja ummikutevabas piirkonnas selles, et buss sõitis vaid linnaliinibussi kiirusega, kuigi kolina ja müra tõttu tundus kiirus suurem.

Niisiis, jõudsime Varanasisse hilja õhtul, kuigi pidime jõudma vara hommikul. Muuhulgas jäime siis ilma õhtusest ganga aarti tseremooniast. Kuna järgmise päeva rong läks õhtul kell viis, siis ei oleks me ka järgmisele ganga aartile jõudnud. Seega lootsime, et rong ei välju õigel ajal, aga samas ka mitte liiga palju hiljem.

Lugeja võib nüüd arvata, milline variant realiseerus :). Loomulikult tuli välja, et rong sõidab välja alles pärast keskööd. Kusjuures oli Varanasi sõidu alguspunktiks, nii et ilmselt oli meile vajalik rong mõnel teisel marsruudil hilinemas. Igatahes, varasemast kogemusest lähtudes oli plaan võtta magamiskohad retiring roomis. Kuna ka seekord ei õnnestunud Internetis kõiki omapoolseid ja nendepoolseid maksevariante proovides omale magamiskohti saada, siis läksime rongijaama kohapeale seda asja ajama. Seal küll selgus, et kõik kohad on vahepeal otsa saanud, nii et suundusime hoopis sobivat maapinda otsima. Põhjamaalastena põlgasime kohalike kombel tihedalt koos otse rongijaama põrandal magamise ära ja läksime üles veidi eraldatumale kitsale rõdule. Aja jooksul kogunes sinnagi inimesi ja lõpuks tuli öösel vetsu minnes enam-vähem käsipuid mööda ronida, et mitte kellelegi peale astuda. Muidu veetsin mina öö Internetis olles, mis oli päris OK, peale selle, et külm oli.

Lugeja võib nüüd arvata, kas päikesetõusu ajaks oli rong väljunud :). Vot ei olnud, väljumine toimus lõpuks alles kell 11 hommikul, 18 tundi pärast seda, kui oleks pidanud. Loomulikult kogusime sõidu ajal järjest hilinemist juurde. Kõige hullem oli Varanasi-Patna vaheline lõik. Mingi hetk hakkas vagunisse järjest rahvast kogunema ja kuigi ideepoolest ei oleks pidanud seal lisaistekohti ja veel vähem seisukohti olema, siis mingi hetk inimesed reaalselt seisid igal pool ja olek vagunis muutus järjest umbsemaks.

Igatahes, kohale me jõudsime, kuigi seekord muutus öörong järgmise öö rongiks ja hilinemist kogunes lõpuks täpselt 24 tundi. Kui kellelgi tekib küsimus, kas järgmise päeva sama väljumine jõudis meile järgi, siis loomulikult mitte – see väljumine lihtsalt tühistati.

Miks peaaegu iga India rong hilineb ja mitte vähe? Üks põhjus võib olla sudu, mis sunnib ka ronge aeglustama. Suurem põhjus on aga ilmselt nõudluse kasv, mille rahuldamiseks lisatakse iga aasta üha uusi ronge, samas raudtee läbilaskevõimet parandamata. Aga vähemalt saatis Suresh India raudteest mulle uusaastatervituse, kus märkis ära 7 punkti, mida nad on turvalisuse parandamiseks teinud, 30 punkti muid saavutusi ja 14 punkti tulevikuplaane. Loodetavasti ilus jutt ka teostub.

Aga eks see kõik ole osa India kogemusest. Rongisõit iseenesest on tore, lihtsalt väsitav on ebamääraselt hilinevate rongide ootamine. Võiks võtta rahulikumalt, aga kahjuks ei olnud meie jaoks ei Agra ega Varanasi kohad, kus oleks tahtnud niisama kauem olla. Variant on ilmselt ka uurida välja mõni kallim rong, millele võidakse anda prioriteet teiste rongide ees. Või lennata, aga ka lende võidakse sudu tõttu tühistada. Või siis mitte minna talvel Põhja-Indiasse :).

Kolkata

Kolkata on üks India suuremaid linnu ja ümbritsevaid alasid arvestades rahvastiku arvult kolmas asustatud piirkond pärast Mumbaid ja Delhit. Kolkata paikneb juba täiesti riigi idaosas, Bangladeshi piiri lähedal. Valdavaks keeleks on siin hindi keele asemel bengali. Linn oli brittide koloniaal-India pealinnaks kuni 1911. aastani, mil see koliti ümber New Delhisse. Seetõttu leiab siit ka palju erinevas seisundis koloniaalarhitektuuri. Samuti sunniti siinkandis rohkem peale ristiusku, nii et leiab ka kirikuid ja nägime ka jõuluturgu, jõulufestivali ja LED tuledest jõuluvana. Tänavate sümboliks on rikšade asemel retrod kollased Ambassador taksod. Samuti on Kolkata ainus India linn, kuhu on alles jäänud trammiliiklus.

Kolkatast läks meie lennuk edasi Birmasse (mööda maismaad saab sinna riiki praegu muide ainult teiselt poolt Taist). Lugeja võib nüüd arvata, kas me oma lennule jõudsime :). Hea küll, siin me olime piisavalt varu jätnud ja probleemi polnud. Küll ei jäänud kuigi palju aega linnaga tutvumiseks.

Oma hotelli jõudsime kell 9 hommikul, et teha check-in eelmiseks ööks. Et check-out oli kell 12, siis kujunes sellest 3 tunnist küll lühim aeg, mil oleme ühes majutusasutuses veetnud. Mõneks tunniks hotellitoa võtmine võib teatud assotsiatsioone tekitada, aga meie mõte oli siiski veidi puhata, duši all käia ja elektroonikaseadmeid laadida. Ning oma pagas hoidu jätta seniks, kui me enne õhtust lendu veidi linna peal kolame.

Kui terve päeva rongiga sõita, siis on raske raha kulutada. Ehk siis arvasime, et meil võiks veidi ülejääki nüüd olla ja läksime veidi peenemasse kohta sööma. Nagu ennegi, oli ka siin India toit keskmisest parem. Maksma läks see rohkem, kui menüüst näha, sest igasugu maksud tekivad juurde. Seejärel läksime Karmenile uusi lahtiseid jalanõusid otsima, kuna eelmised läksid ohverduseks Gangale. Leidsime ühe kaubamaja, mis meenutas Tartu Sepa keskust, kus jalanõude sektsioonis oli hulgi odavaid naistekingi. Probleem oli muidugi selles, et piisavalt suurt numbrit leida. Aga lõpuks ajutise odava lahenduse leidsime ja Karmeni jalad said eesootavast haudumisest päästetud.

Edasi liikusime Birla planetaariumi suunas, mis on üks maailma suurimaid. Kahjuks oli see remondiks suletud, nii et võtsime suuna linna ühe põhilise vaatamisväärsuse ehk Viktooria memoriaali juurde. Kahjuks oli aga pimenemas ja enam sisse ei saanud. Mis seal ikka, läksime siis poodi oma kokku ahnitsetud sularaha eest järgmisteks nädalateks näksi ostma.

Lennujaama liikusime India vanima metrooga. Või noh, läksime lõpppeatusesse, sealt edasi oleks pidanud mingi rongiga minema, aga me enam ei viitsinud ja võtsime suure kollase takso. Taksojuht oli paras jobu, üritades ettejäänud jalakäijatel üle varvaste sõita ja ühte jalakäijat ka kergelt müksas. Igasugu napikate tõttu ei õnnestunud autos telefoni lugeminegi. Oma laia auto kabariite tunnetas ta aga hästi ja ühtegi kaasmasinat me ei kriipinud, kuigi mitmel korral oli endal tunne, et nüüd pääsu pole.

Sõidu ajal nägin ka, kuidas üks mootorrattur maha kukkus. Aga üldist liiklusolukorda Indias arvestades ei näinud me oma lühikese sealoleku ajal tõsiseid õnnetusi. Eks meeled tuleb koguaeg teravad hoida ja ummikud ei lase kiiruseid suureks. Kiirteedel on ehk teine lugu. Tõsisematest asjadest nägime seda, kuidas üks veoauto oli Haridwar-Rishikeshi teel külili ja me kajaki instruktor olevat Rishikeshis näinud, kuidas kihutav mootorrattur inimestesse sõitis ja siis põgenes. Nii et meeled tuleb ka endal koguaeg valvsad hoida.

Kolkata lennujaam oli täitsa ilus. Seal leidus aga kinnitust vana tõdemus, et unevõla korral hakkab materiaalne vara kaduma. Ma lihtsalt loodan, et minu suure laadimispunkti unustatud akupanga likvideerimiseks ei saadetud kohale pommirühma.

One Comment

  1. Kui me Madliga eelmisel nädalal läbi tuisu rühkides Tallinna vaksalisse Valga rongile jõudsime, siis oli päris õnnis tunne. Seda ei jätkunud kauaks: umbes poole tunni pärast teatas vedurijuht, et ta ei tea, millal me välja sõidame. Imelikul kombel tuli aga vagunisse üha uusi õhetavate nägude ja külmetavate sõrmedega inimesi juurde. Tõde selgus siis, kui piilupart teatas, et kõrvalteele on saabunud Tartu rong, mis väljub kindlasti enne meie rongi. Lahti läks võidujooks teisele “porgandile”. Imekombel saime Madliga isegi istuma. Osa inimesi, kes koos meiega uude rongi oli tormanud, kihutas aga Valga omasse tagasi, sest nemad tahtsidki Valgasse minna. Mõne minuti pärast võtsid nad siiski suuna uuesti Tartu rongile. Millega neid seal hirmutati, ei tea. Tartu rong väljus igal juhul 2 minutit graafikust hiljem jaamast, peatus iga teiba juures, andis iga natukese aja tagant signaali, aga kohale jõudis õigeks ajaks. Valgasse sõitjaile jagati infot: buss tuleb järele, aga jääb hiljaks; ei, ikkagi rong tuleb Tallinnast, aga pole veel sõitu alustanud; siiski buss, aga millal, ei tea; väike buss, mis juba ootab jaama ees. Meist need Valgasse suundujad sinna bussipeatusse külmetama jäid. Rohkem midagi nende saatusest ei tea. Selline Pisi-India seiklus pärast esimest suuremat tuisku ja mõningasi külmakraade. Loodame, et selleks aastaks on tuisuga ühel pool…

Avalda arvamust