Sissejuhatuseks Myanmarist üldiselt

Myanmar on selles suhtes üks meie reisi kõige huvitavamaid riike, et teadsime enne minekut mitte palju rohkem, kui et riik oli pikka aega sõjaväelise diktatuuri all ja muust maailmast suures osas eraldatud ning et viimasel ajal on seal läbi viidud reforme, mis on riigi muutnud lääne silmis suhtlemiskõlblikuks ning on toimunud avanemine.

Vahepeal oleme teada saanud, et tegemist on 676600 km2 pindala ja veidi üle 50 miljoni elanikuga riigiga, mis on sügavalt budistlik, kuid mille äärealadel elavad vähemusrahvad, kes on ka kristlased, moslemid jm. Riigi pealinn on Naypyitaw, enne 2006. aastat oli selleks riigi suurim linn Yangon (vana nimega Rangoon).

Myanmar või Birma?

Enamikele inimestele on vist Birma tuttavlikum ja suupärasem, kuid ametlikult muutis sõjaväeline hunta riigi nime 1989. aastal Myanmariks, mis on justkui varasem nimi ja sellega loodeti vähendada konflikte vähemusrahvastega, kuna Birma viitab enamusrahvale bamaridele, keda koloniaalperioodil kutsuti “burmans”. Vähemalt oli see hunta põhjendus, tegelikult viitab nimi “Myanmar” ka bamaridele. Enamik rahvusvahelisi organisatsioone aktsepteeris nimevahetust, kuid näiteks USA, olles solidaarne opositsiooniga, kasutas pikka aega edasi Birmat. Oma tekstides üritame kasutada riiginimesid vastavalt ajaperioodidele, millest jutt käib. Samas suupärasuse huvides viitame Myanmaris elavatele inimestele kui birmalastele.

Ajalugu

Lühikokkuvõte ajaloost põhineb raamatul “Birma/Myanmar – what everybody needs to know”, Rough Guide’il ja kohalike ütlustel.

Tsivilisatsioon tekkis Ayeyarwady jõe kaldale, mis oma tähtsuselt on võrreldav nt Induse või Gangesega.

Kirjalik ajalugu algab pyude (rahvas Lõuna-Hiina aladelt) saabumisega 2. sajandil eKr. Nende tsivilisatsioon kestis u 1000 aastat.

6. sajandil migreerusid Birma aladele monid (rahvas Tai aladelt), kes lõid 9. sajandil mitmeid väiksemaid kuning- ja linnriike. Nemad olid esimesed siinsed elanikud, kes konverteerusid Teravaada budismi, mis on tänaseni väga oluline osa Birma kultuurist.

9. sajandil saabusid siinsetele aladele bamarid (tänapäeval enamusrahvus, umbes 70% riigi rahvastikust) ning asustasid Bagani (vana ehk huntaeelse kirjapildi kohaselt Pagan).

1044 – Kuningas Anawrahta troonile saamist loetaks Bagani impeeriumi alguseks – palju väikeseid kuningriigikesi ühendati ühe võimu alla. Järgnevad 2 sajandit olid impeeriumi kuldaeg, mil ehitati hulgaliselt suurejoonelisi stuupasid, pagoodasid ja templeid, mis tänapäeval on üks Myanmari põhilisi vaatamisväärsusi. Nii mõnigi valitseja oli rohkem huvitatud oma nime ajalukku jäädvustamisest ja karma parandamisest pühakodade ehitamise läbi kui riigi valitsemisest ja ilmselt oli see ka üks põhjustest, miks impeerium alla käis.

Bagani impeeriumi kokkuvarisemise järel oli riik taas jagunenud väiksemateks kuningriikideks, mida hiljem erinevate dünastiate poolt ka ühendada püüti.

1824-1826 esimene Anglo-Birma sõda, mille põhjuseks Birma soov laienda oma mõjuvõimu lääne poole (brittide võimu all olevass Ida-Bengalisse ja Manipuri).

1852 – teine Anglo-Birma sõda. Põhjuseks Birma rikkalike maavarade kasutamisega seotud küsimused.

1885 – kolmas Anglo-Birma sõda. Põhjuseks brittide soov haarata enam mõjuvõimu Birmas, kus aina tugevnema oli hakanud Prantsuse mõju (et mitte öelda, et Põhja-Birma oli juba prantslaste poolt okupeeritud). Selle tulemusena läks Birma Briti koloniaalvõimu alla ning seda hakati käsitlema peaaegu et India provintsina, mis kohalikele oli täiesti vastuvõetamatu. Erinevatele kõrgetele ametikohtadele pandi indialasi, sest nemad tundsid juba brittide süsteemi ja oskasid inglise keelt. Pealinnaks sai Rangoon (täna Yangon), mida hakati euroopaliku ehitustraditsiooni järgi arendama.

1941 – Jaapan tõrjub britid Birmast välja. Algul nähakse neid kui vabastajaid (ikkagi aasialased ja pealegi veel budistid), veidi aja pärast saadi aru, et üks okupatsioonivõim oli vaid asendunud teisega ja elu läks pigem veel halvemaks. Jaapanlased löödi välja 1945.

1948 – Birma iseseisvub samal ajal koos India ja Pakistaniga, Briti koloniaalimpeerium laguneb. Iseseisvumisel mängib olulist rolli kindral Aung San, kes oleks ehk suutnud ühendada kõiki Birma rahvaid (teatud kokkulepped olid juba olemas ja tema isik vähemustele vastuvõetav), kuid ta mõrvati juulis 1947. Sellegipoolest nähakse teda kui üht iseseisvuse saavutamise võtmeisikut.

1962 – toimub sõjaväeline riigipööre. Sõjavägi õigustas end sellega, et ollakse ainuke jõud, kes suudab tagada korra ning hoida riigi terviklikuna (vähemusrahvad nõudsid aina häälekamalt suuremat autonoomiat). Samuti peeti sõjaväelist riigivalitsemist ainukeseks teeks, kuidas pääseda taas võõrriigi (mõju)võimu alla sattumast. Üks meede selle saavutamiseks oli enda täielik sulgemine välismaailmast. Palju eraettevõtteid riigistati, välisabi organisatsioonid ja Maailmapank visati riigist välja, inglise keele õpetamist vähendati koolides, turistidele hakati andma vaid 24-tunni viisasid, rakendati laiaulatuslikku tsensuuri.

1988 – 8888 ülestõus (toimus 8.8.1988). Valitsusvastased protestid, eelkõige tudengite eestvedamisel, mis suruti veriselt maha. Oma esimese avaliku kõne pidas kindral Aung Sani tütar Aung San Suu Kyi, kellest sai pea üleöö rahva demokraatia-ihaluse sümbol. Naine oli enamiku elust elanud Indias, USAs ja Inglismaal, ta on abielus briti teadlasega ning tal on kaks poega. Pöördeliste sündmuste ajal oli ta Birmas poliitilises mõttes juhuslikult, ta oli tulnud hoopis oma haige ema eest hoolt kandma. 1989. aastal sunniti ta koduaresti (kus ta veetis järgmisest 21st aastast 15) ja juba 1991. aastal sai ta Nobeli rahupreemia.

2007 – “Safran revolutsioon”. Nimi tuleneb traditsioonilise munkade rüü värvist, mungad nimelt mängisid selles ülestõusus võtmerolli – nad liikusid tuhandete kaupa suurlinnade tänavatel, 24. septembril oli Yangonis tänavatel u 100 000 munka. Ka neile ei halastatud ning sügavalt budistlikke birmalasteni jõudnud kaadrid rahumeelsete munkade tulistamisest viisid sõjaväeliselt võimult viimsed toetuseriismed. Birmas nähakse mungale annetamist muide kui võimalust enda karmat parandada (seega mungad mitte ei kerja, vaid pakuvad inimestel spirituaalset teenust :)) ja munkadepoolne demonstratiivne keeldumine sõjaväelaste annetusest oli seega olulise märgilise tähendusega.

2008 – Myanmari tabab tsüklon Nargis, milles saab kõvasti kannatada tihedalt asustatud delta regioon – tegemist oli kõige suurema looduskatastroofiga Birma kirjalikus ajaloos. Sellele õudusele lisandus sõjaväelise hunta täiesti ebaadekvaatne reaktsioon: igasugune välisabi keelati, sest tulemas olid valimised ja välisriikide kodanike riiki laskmine oleks võimaldanud valimiste välisvaatlust, millest oldi kategooriliselt keeldutud. Seega tekkiski jabur olukord, kus kriisiabi täis laevad seisid ranniku lähedal ja neil lihtsalt ei lubatud maabuda ning samas kannatada saanud aladel ellujäänud inimesed surid, sest puudus ligipääs puhtale joogiveele, toidule, meditsiiniabile jms.

2010 – Sõjaväelise diktatuuri rangus väheneb, algavad demokraatlikud reformid ja avanemine välismaailmale. Aung San Suu Kyi vabastatakse koduarestist ning 2015. aasta valimistel saavutab tema juhitud NLD (National Lead for Democracy) peakõrguse võidu. Ta ise ei või põhiseaduse kohaselt küll presidendiks saada, sest tema lähedaste hulgas on võõrriigi kodanikke (tema abikaasal ja lastel on Ühendkuningriigi pass).

Reformide käigus on suurendatud oluliselt sõnavabadust ja järk-järgult taastakse suhteid välismaailmaga (Obama külastas riiki 2012. aastal). Aung San Suu Kyi pilti näha väga paljude kodude ja asutuste seinal. Samas elab suur osa riigi rahvastikust siiski väga vaeselt ja konfliktid suuremat autonoomiat nõudvate vähemusrahvastega jätkuvad. Samuti ei ole kindel, kuivõrd ikkagi on vana kaader niitide tõmbamisest kõrvale tõmbunud.

Rahvad

Põhilise osa (70%) riigi rahvastikust moodustavad bamarid, kes on algselt pärit Lõuna-Hiina aladelt, räägivad tiibeti-birma keelkonda kuuluvat birma keelt ja on budistid. Birma kirjakeel näeb välja erakordselt ümar – väidetavalt seetõttu, et algselt, kui paberit polnud veel käepärast, kirjutati mingit sorti puulehtedele, millesse pikkade sirgete joonte vedamine oleks need lihtsalt katki teinud.

Lisaks bamaridele on ametlikult tunnustatud umbes 135 etnilist gruppi, kes on koondunud suuremateks “etnilisteks rassideks”: šanid, karenid, kayahid, chinid, kachinid, monid (inglisekeelsel allikal põhinevad nimed). Nende hulgas leidub nii budiste, kristlasi kui moslemeid, aga ka animistlike elementidega religioonide järgijaid.

Jätkuvalt on aga probleem rohingyadega. Tegemist on riigi lääne osas (Bangladeshi piiril) elava isalmiusulise rahvaga, keda ei pea enda omaks ei Myanmar ega Bangladesh ja kes seetõttu on ilma jäänud igasugustest kodanikuõigustest ning on kõige halvemal järjel ja tagakiusatavam rahvakild riigis.

P.S. Järgmises postitus juba rohkem meie enda kogemusi ning vähem raamatutarkust. 🙂

Avalda arvamust