Yangon

Lennujaama saabudes ostis Erik kõigepealt kohaliku SIM-kaardi (Telenori spetsiaalselt turistidele mõeldud 2 nädalat kehtiv kaart, 5 GB internetimahtu 10 euro eest – tegelikult küll on riigis kasutusel kjatt ehk et maksime 15000 kjatti). Kaart teenis muide meid väga hästi: linnades ja turistlikemas asulates oli ühendus pea alati olemas ja täitsa normaalse kiirusega. Hiljem Baganis toimis see paiguti ja mägikülade piirkonnas toimis ühendus vaid väga kindlates punktides (ju oli seal otsenähtavus mõne kaugemal all asunud mastiga vms).

Teine märk sellest, et Myanmaris on asjad tormiliselt arenemas, on sularahaga seonduv. Nimelt võtsime kohalikku raha lennujaama esimesest ettejuhtuvast automaadist. Internetis on veel igal pool levinud jutud sellest, kuidas kogu vajaminev raha tuleb kaasa võtta USA dollarites, mis peavad olema täiuslikus konditsioonis. Kortsu, murru või muu häda korral võidakse kohalikku valuutasse vahetamisest keelduda või antakse kehvem kurss. See on ilmselt siiani tõsi, aga praeguseks hetkeks on vähemalt kõigis turistikamates kohtades piisavalt sularahaautomaate, nii et me ei saanud seda väidet kontrollida (ja ega me piisavalt dollareid kaasa ei võtnudki).

Niisiis, lennujaamast võtsime kahe Taiwani tüdrukuga, kelle hostel asus juhuslikult samas kandis kui meil, kahasse takso ning kulgesime läbi tummfilmi 21. tänava poole. See, et autod andsid signaali väga harva oli pärast Indiat tõeline puhkus kõrvadele ja nii veider, et jõudsime aruteluni, et ei tea, kas takso seinad on helikindlad või kuidas ikka saab nii vaikne olla. 😀

Liiklus muide on parempoolne, aga enamikel autodel on rool paremal pool (kuna on imporditud Jaapanist ja Taist). Hiljem lugesime, et liiklus oli varasemalt olnud vasakpoolne nagu ümbritsevates riikides, aga keegi numeroloogia ja muu sellise spetsialist olla sõjaväe juhile soovitanud 1970. a selle ümber muuta (selliste tegelaste nõu arvestatakse muide siin väga palju ja tähtsate otsuste eel küsitakse neilt ikka arvamust või näiteks oluliste lepingute allkirjastamiseks astroloogiliselt sobivat kuupäeva).

Ööbimiskohaks oli meil selline tore kapseltuba – ehk et tuppa mahtus täpselt üks lai voodi ja vaba põrandapinda oli umbes ruutmeetri jagu liugukse ees – sai oma koti ja jalanõud sinna kuidagi ära panna. Aga vannitoad ja vetsud olid puhtad ja internet toimis – nii et seljakotiränduritel pole sellise kontseptsiooni kohta midagi halba öelda, nagunii ei veedeta päeva toas selle mugavusi nautides.

Üldiselt on Myanmaris ööbimiskohad suhteliselt kallid, sest igaüks ei saa oma majutusasutust püsti panna, kõik peab olema riiklikult kontrollitud ja tuleb mingit väidetavalt suurt maksu ka maksta. See muidugi tagab selle, et ka kõige odavamad kohad (umbes 20 eurot kahese toa eest) on suhteliselt viisakad.

Shwedagon pagood

Veel samal õhtul seadsime sammud riigi kõige olulisema pühakoja juurde. Pagoodi keskstuupa on 99 m kõrgune ja nii kuldne, et päikeselisel ajal on raske seda vaadata ja päikeseloojangul muutub see lausa maagiliselt kauniks. Kõigist neljast küljest viivad pagoodi pikad trepid, mis on ääristatud müüjatega, kes kauplevad igasugu spirituaalse kaubaga.

Keskstuupa ümber on lõputult pisemaid stuupasid ja Buddha kujusid (omapärane on see, et Buddhade pea ümber on värvilistest LED-tuledest aupaisted, meenutades pigem mõnda kasiinostseeni). Lisaks võib leida kõiksugu reliikviaid nagu Buddha hammas või juuksekarv.

Pagood on kohalikele tõeliselt oluline, kõik soovivad seda vähemalt korra elus külastada ja sellele annetuse tegemine on tõeline auasi. Nii oligi pagoodil vahepeal probleeme, et mida kogu selle annetatud rikkusega peale hakata, sest pank keeldus nii suuri summasid vastu võtmast. 🙂

Budism

Myanmari peetakse üheks kõige pühendunumaks budistlikuks riigiks maailmas – seda nii raha osas, mida kasutatakse religioossetel eesmärkidel, kui ka munkade osakaalu järgi üldrahvastikust.

Birmalased järgivad suhteliselt konservatiivset teravaada budismi lahku (u 90% rahvastikust), mis on levinud ka Sri Lankal, Tais, Kambodžas ja Laoses (hilisem ja eklektilisem mahajaana budism on levinud näiteks Hiinas, Jaapanis, Koreas ja Vietnamis ning arhailisem vadžrajaana budism Tiibetis, Nepaali šerpade hulgas ja Mongoolias).

Myanmari munkade kogukonda kutsutakse sangaks ning see on tõeliselt suur, tänaval jalutades võib pea igal nurgal näha safranrüüsse riietatud mehi. Väidetavalt on igal ajahetkel riigis 300-500 tuhat munka (munk võib olla ka näiteks ainult 3 päeva või näiteks veeta mungana koolivaheaja – lapsi keegi eluaegsele mungandusele ei sunni). Väidetavalt on arvestatav hulk ka budistlikke nunnasid, aga neid me nägema ei juhtunud.

Naised

Naistel on seaduse alusel meestega võrdsed õigused ja väidetavalt neid ka reaalselt väga ei represseerita. Ajalooliselt on naised saanud abielluda lähtuvalt oma soovidest ning isegi pärimises on nad oma vendadega võrdsed olnud. 19. sajandi alguses Birmat külastanud britid on arvanud, et sel ajal oli Birma naiste staatus ja kirjaoskus kõrgem kui samal ajal suguõdedel Euroopas. Ka kaasajal on haridussüsteemis võrdselt poisse ja tüdrukuid ning naisi leiab ka kõrgetelt positsioonidelt, seda küll eelkõige hariduse ja meditsiini valdkonnas.

Suurest võrdsusest hoolimata on ka budismis veidraid naistega seotud uskumusi. Näiteks ei või naised pühakodades Buddha kujukestele kuldlehekesi peale kleepida – see ala, kus mehed sellega tegelevad, on naistele suletud. Samuti usutakse, et uuestisündide ahela murdmiseks ja nirvanaasse pääsemiseks peab naine kõigepealt uuesti sündima mehena, seega naiste puhul ei piisa vaid hea karma kogumisest. Ja veel on naistel keelatud munka puudutada, ka kõige süütum riive näiteks käe pihta lõpeb sellega, et munk peab läbima pika ja vaevalise puhastusrituaali. [ Või siis, munkadel on keelatud naist puudutada. Ja see kuldlehekeste kleepimine on üldse tobe 🙂 – E. ]

Linnatänavatel

Järgmisel hommikul jalutasime niisama Yangoni linna peal ja külastasime veel mõnda vaatamisväärsust. Linnapildis on huvitav näha mehi, kes kannavad longyit ehk kohalikku traditsioonilist seelikut. Leidub muidugi ka püksikandjaid, kuid ma julgeks arvata, et üle poolte meestest, nii noorte kui vanemate hulgas, on jäänud truuks longyile. Tegelikult on olemas ka naiste longyi (teistsuguse mustristiili ja ümbersidumistehnikaga), aga see ei hakka lihtsalt nii väga silma.

Naiste ja laste puhul hakkavad silma hoopis kollaseks võõbatud näod. Thanakana tuntud värvi kantakse igal hommikul näkku päikesekaitseks, aga samas täidab see ka dekoratiivset rolli ja toimib parfüümi ning nahahooldustootena – väga multifunktsionaalne. 🙂

Kolmas asi, mis kohe silma hakkas (üldjuhul meeste puhul, aga mitte ainult), oli paljude kohalike äärmiselt rikutud hambad ja suust aeg-ajalt välja sülitatav punane löga (kokkuvõttes jättes mulje veristest hai hammastest). See on seotud beteli närmisega. Betel koosneb beetlilehe sisse pandud tubakast, beetlipähklitest, erinevatest maitseainetest ja laimist ning selle imemisel eritub punakat vedelikku. Asja eesmärk on kergemat sorti pilvesolek, mis võib kiiresti sõltuvust tekitada. Pikemaajalise kasutuse puhul on tagajärjeks heal juhul tugev hammaste kahjustus, halvemal juhul suupiirkonna vähk.

Veel jäi silma, et kohalikes toidukohtades oli tihti kasutusel selline pisike plastmassmööbel – umbes selline, millega meil sisustataks ehk õuepeo lastenurk. Kohalikud paistsid end seal väga mugavalt tundvat ja lõpuks hakkas ka enda silm selle veidrusega harjuma, kuigi ise sellise istumisstiili katsetamiseni siiski ei jõudnud.

Vaatlesime Yangoni koloniaalarhitektuuri ja pidasime piknikku Mahabandoola aias, kus asub ka iseseisvusmonument. Nii park kui linn tervikuna jätsid meeldivalt puhta mulje ja ka inimesed pole sugugi pealetükkivad. Kui taksojuhile ütled, et ei soovi hetkel taksot, siis sellega see ka lõpeb, mitte ei järgne harjumuspärane arutelu, et kuhu me ikkagi läheme ja miks me nüüd ikka taksot ei taha, kui nii head hinda pakutakse. Üldse olime pärast Indiat kuidagi väga skeptiliseks muutunud juttu tegevate inimeste suhtes ja võõrale “hello” vastu öeldes spekuleeris aju automaatselt, et mida tema mulle siis üritab maha müüa.

Yangonis aga oli teisiti. Seal tulid meiega vestlema näiteks kohalikud noormehed, kes aastakese inglise keelt õppinud ja kohe vestluse alguses viisakalt küsisid, kas võiksid meiega oma keeleoskust praktiseerida. Mis saaks sellise siira soovi vastu olla. Nii me siis rääkisime natuke Myanmarist ja natuke Eestist ja kui jutud otsa said, läksime viisakalt oma teed.

Külastasime veel kesklinna keskel asuvat Sule pagoodat, mis oli küll ilus, aga pärast Shwedagoni ei jätnud enam teab mis erakordset muljet. Erikule lähenes seal mees, kes näitas pilti Obamast oma looma pähe vett kallamas ja pakkus, et võib näidata, kuidas see käib. Igale nädalapäevale vastab Myanmari astroloogias nimelt oma loom ja pagoodis oligi igas kaheksas ilmakaares väike loomakujuke koos vee ja topsiga. Kaheksa sellepärast, et kolmapäev on birmalastel kaheks jagatud. Seetõttu olengi mina kihvadega elevant (ja mitte kolmapäeva pärastlõuna kihvadeta elevant). Ja Erik on lõvi.

Pagoodist väljundes sattusin linnutädi küüsi. Ta võttis puurist väiksemat sorti linnukese ja mingis meeltesegaduses lasin selle endale peo peale asetada. Linnuke kõdistas veidi ja läinud ta oligi. Sellise karmaparandusliku rituaali eest küsiti veidi alla euro. Pärast seda jalutasime veel veidi keskpäevases kuumuses (kraade umbes 35) ringi ja seejärel võtsime hostelist asjad, et ringrongiga bussijaama pool suunduda.

Ringrong on selline kitsarööpmeline ja lõbusalt loksuv rong, mis umbes 3 tunniga teeb tiiru läbi Yangoni äärelinnade ja jõuab siis tagasi linna keskusesse. Turistid käivad sellega sõitmas, et näha rongiaknast kesklinnavälist elu ja mõni ehk hüppab mahagi, et tõelisi kohalikke turge külastada. Meie täisringi ette ei võtnud, vaid kasutasime seda transpordivahendina bussijaama jõudmiseks. Aga täitsa tore oli aknast kohalike igapäevategemisi jälgida…

Bussijaama jõudmiseks jalutasime läbi linnaosa, kus üksteise kõrval ilutsesid uhked villad, mille ees seismas luksusautod. Päris kõva kontrast rongiaknast nähtud hurtsikutega. Viimased paarsada meetrit bussijaama pidime kõndima maante kõrval peaaegu kraavis (ilmselgelt eeldatakse, et bussijaama minekuks võtab üks normaalne inimene takso), aga kohale me jõudsime ja suures busside rägastikus leidsime ootamatult hõlpsasti ka oma üles. Tegu oli superluksusliku bussiga, kus istmed on nii laiad, et ühte ritta mahub neid vaid 3. Lisaks oli igaühel oma ekraan filmide, muusika ja muu sellisega, toolide seljatoed käisid ööbussile sobilikult väga alla, isegi turvavööd olid olemas ja reisisaatjad jagasid suures koguses tasuta süüa-juua. Ainuke miinus oli see, et konditsioneeriga seati õhutemperatuur nii madalale, et igaühele antud tekikesest oleks vähe kasu olnud, kui ma poleks oma sulejopet pagasist välja võtnud. Ja pilet maksis muidugi 17 eurot näkku kah.

Keset ööd sõitsime hooga sisse teadmata põhjusel teel vedelenud suurele veoauto rattale, mis tekitas meie uhiuuele Scania bussile kohe esiratta kõrvale korraliku mõlgi. Aga õnneks pärast pisukest askeldamist jätkus sõit probleemideta ja vaid väikese hilinemisega jõudsime hommikul Inle järv lähedusse.

3 Comments

  1. “Kas see pagood on kaetud päris kullaga?” küsib minusse peidetud Ali Baba või üks neist 40 röövlist.

    • See pagood on Myanmari tähtsaim ja tõepoolest kaetud kuldplaatidega, mida on kokku mitukümmend tonni. Samuti on selle tipus üle 5000 teemanti, nii et iga varas saaks üle saja endale. Teised pagoodid küll nii rikkad ei pruugi olla.

Avalda arvamust