Bagan – kunagise hiilguse jälgedes ja Paganlikke jõule pidamas

Bagan (vana nimega Pagan) on kunagine kuningriigi pealinn, kus 7 ruutkilomeetril on üle 2000 templi (kasutan sõna tempel igat sorti pühaehitise tähistamiseks, selle alla kuuluvad siis nii stuupad kui pagoodid), mis ehitatud teise aastatuhande alguses (1050.-1280. a). Mõni neist on tänapäevalgi aktiivses kasutuses, enamik siiski mitte.

​Bagani bussijaama jõudsime hommikul nelja paiku, kui oli alles pime ja jahe. Kuna tagumik oli pikast sõidust kange ja ega meil kuhugi ka kiiret polnud, siis otsustasime 2 km kaugusel asuvasse külalistemajja tallataksoga minna. Kohale jõudes võeti meid varasest kellaajast hoolimata kenasti vastu ja anti soovitusi parimate päikesetõusu vaatamise kohtade osas.

Seega laenutasimegi kahepeale elektrilise rolleri (mis on sealkandis turistide seas kõige populaarsem ringiliikumise vahend – vahemaad on lihtsalt nii suured, et jalgsi jääks jänni, teine variant on rentida juhiga hobukaarik) ja kimasime läbi pimeduse stuupani, mille otsas teisigi päikesetõusu huvilisi juba ootamas oli. Kui vaikselt valgeks minema hakkas, saime aru, miks nii paljud on valmis ennast varakult voodist üles ajama ja vana kivitorni otsas külmetama. Vaatepilt oli tõesti maagiline: väljad täis tuhat aastat vanu stuupasid, nende kohal lendlevad kuumaõhupallid ning lisaks siis veel pilvekeste vahelt esimesi kiiri heitev päike. Tõesti ilus! Ise kuumaõhupalliga lendamine oleks ka kindlasti äge olnud, aga see 45-minutiline lend maksab 300 dollarit inimese kohta, mis on ilmselgelt meie eelarvest väljas.

Seejärel sõitsime tagasi külalistemajja, kus lahke omanik pakkus meile hommikusööki ja oma toagi saime juba 9 paiku kätte. Veidi puhkust ja olimegi stuupanduseks taas valmis.

Alustasime oma retke mõneminutise sõidu kaugusest Nyaung U-st (asula Vana-Bagani lähedal, kus peatub enamik seljakotirändureid ning kus asuvad mõned tänaseni kasutuses olevad pühaehitised) ja liikusime aeg-ajalt peatudes ja stuupade kohta e-raamatust infot ammutades edasi. Väga kihvt oli kulgeda mööda väiksemaid teid ja avastada kergelt rohtu kasvanud stuupasid, aga samas olid huvitavad ka majesteetlikud hiigelstuupad. Aga üldiselt ongi vist Bagani puhul kõige ägedam see üldine atmosfäär – stuupad igal pool nii kaugel, kui silm ulatub ja võimalus vabalt nende vahel ringi hulkuda. Siinkohal ei hakka ma ei ennast ega teisi vaevama konkreetsete stuupade nimedega, mida külastasime, ega lugudega kuningatest, kes neid ehitada lasid.

Stuupasid muide ehitati selleks, et oma karmat parandada ja nirvaanale lähemale jõuda. Jääb muidugi küsimus, kas see ikka mõjus karmale hästi, kui kuningas kulutas suurel hulgal aega ja raha stuupade konstrueerimisele, jättes riigi igapäeva mured ja rahva heaolu parandamisega seotud küsimused teisejärguliseks. 🙂

24. augustil 2016 tabas Bagani maavärin, milles sai kahjustusi 400 hoonet. Meie käigu ajal olid mõned veel kinni või restaureerimise all. Huvitaval kombel oli maavärinal ka väike positiivne efekt. Nimelt olid 90ndatel kindralid sattunud oma karma parandamisega hoogu ja asunud stuupasid ja pagoode hooga taastama või suuremaks ehitama. Probleem aga selles, et seda tehti halva maitse ja rohke betooniga, aga õnneks olid just enamasti need lisandused, mis maavärinale vastu ei pidanud. Nüüd ollakse restaureerimisel hoolikamad ja UNESCO on lõpuks ometi kaalumas Bagani lubamist maailmapärandite nimekirja.

Pühakodades ringi liikudes näeb küllastumiseni buddha kujusid. Neid kujusid kujutatakse teatud poosis ehk asanas, mida on üsna piiratud hulk, samuti on oluline käeasend ehk mudra. Kõige populaarsem paistis olevat lootose asendis buddha, kel parema käe sõrmed maad puudutavad. Niimoodi kujutatakse valgustatuse eelset buddhat, keda kuri deemon oli rünnanud ja kiusatusse tõmbama tulnud. Rohke meditatsiooni ja Maajumalanna abiga sai buddha deemonist jagu ja valgustatus oligi käes. Teise asjana näeb pühakodade ümbruses palju mõistliku hinnaga suveniiride müüjaid, olgu kaubaks liivamaalid, Birma kalendrid või chinlone pallid (pika ajalooga kohalik footbag).

Õhtul suundusime soovitatud kohta päikeseloojangut vaatama, aga kohale jõudes selgus, et tegu oli tõelise massiüritusega. Stuupa otsas reaalselt polnud vaba kohta, et pimeduse saabumist imetleda. Seega sõitsime hoopis edasi ja leidsime oluliselt väiksema, aga täiesti inimtühja stuupa, kus privaatselt päikeseloojangut nautida. Oli kena, aga tuleb tõdeda, et päikesetõus oli oluliselt muljetavaldavam. Õhtupizza jahile läksime Uus-Bagani, kust oli pikk, pime ja veidi auklik tee koju kehvade esilaternate ja 40 km/h sõitva rolleriga.

Jõululaupäeva hommiku sisustasime samuti erinevate stuupade ja pagoodide külastamisega, mis lõunaks viis juba korraliku küllastumiseni. Kui ei ole suuremat sorti templiarthitektuuri huviline, siis muutub lõputu tembeldamine (ehk siis templite külastamine :D) ikka tüütuks. Läksime seega Vana-Baganis võimsa Irrawaddy jõe äärde ja rentisime kümmekond inimest mahutava privaatpaadi (koos paadimehega) ja sõitsime jõe teisele küljele, et mäe otsa matkata – oli ilusaid vaateid ja natuke külaelu, mäe otsas aga loomulikult pagood. 🙂

Õhtul olime päikeseloojangu osas juba targemad ja läksime keskusest veidi eemal asuva stuupa juurde ning natuke varem kui viimasel minutil. Nii saimegi looduse vaatemängule kohad esireas ning jõudsime ka jõulutervitustega videod teele saata. Seejärel võtsime suuna Nyaung U-sse, aga mööda kõrvalisi ja peaaegu inimtühje kruusateid, mis aukudest hoolimata olid toredad ja ilmselt palju mõnusamad kui päikeseloojangu järgsest liiklusest umbes põhiteed.

Jõuluõhtuks organiseerisid erinevad restoranid turistidele hirmkalleid söömaaegu, mida sai ette reserveerida. Meie otsustasime neist siiski loobuda ja läksime niisama kohalikku toitu sööma – oli väga maitsev, kuigi piparkoogi igatsus tuli siiski peale. 🙂

Tegevusi Baganis oleks veel jätkunud: näiteks laquerware’i poed või 50 km kaugusel asuv Popa mägi koos templite ja kohalike Nati vaimudega. Otsustasime siiski 25. detsembri veeta mõnusalt oleskledes, kodustega skaipides ja blogi kirjutades. Lühemal reisil olles ei kujutaks sellist aktiivsete tegevuste vaba päeva ette, aga pikemalt teel olles on see lausa hädavajalik. Lihtsalt ei jõua kogu aeg kogeda, näha ja tarkusi ammutada – vaja on aega, et reflekteerida, uusi plaane teha, aga ka lihtsalt niisama olla.

Järgmisel hommikul võttis Mandalay minibuss meid otse külalistemaja ukse eest peale ning varahommikune umbes 4 tundi kestev bussisõit möödus ootamatult kiiresti, tee oli vist suhteliselt sile ja sirge, sest magamist see igatahes ei häirinud. 🙂

One Comment

Avalda arvamust