Mandalay

Miljonilinn Mandalay on Myanmari suuruselt teine linn ja endiselt Ülem-Birma keskus, vaatamata kindralite planeeritud Myanmari uue pealinna Naypyidaw tormilisele arengule. Samuti peetakse linna Birma kultuuri keskuseks. Viimasel ajal on Mandalay küll Lõuna-Hiinast Yunnanist pärist immigratsiooni toel kiiresti hiinastunud. Väidetavalt on hiinlased paremal järjel, mis põhjustab hõõrdumisi.

Birma on strateegiliselt olulisel kohal – kahe hiiglase ehk Hiina ja India vahel, keda on aegade jooksul lahutanud Himaalaja mäestik. Ka alternatiivne tee läbi Birma on metsane ja hõredalt asustatud, aga tulevikus siiski lihtsamini ekspluateeritav. Eks ole näha, kuidas suudetakse oma positsiooni ära kasutatada kahe suurmajandust ühendava teega, milles olulist rolli mängiks just Mandalay.

Ennelõunat Mandalaysse jõudes läksime hilise hommikusöögi jahile. Kui meie jaoks seostub hommikusöök ehk müsli, pudru või pühapäevapannkookidega, siis siin maailma osas on kesksel kohal ikkagi riis ja kohalikus söögikohas saab hommikuks vist sama toitu, mida teiste söögikordade korral. Meie hotelli lähedal oli Shan Ma Ma nimeline traditsioonilise Shani toidu koht, kus valmistoit on väljas suurtes pottides. Täisväärtusliku eine kahele saab umbes 3 euro eest.

Seejärel oli aeg linnaga tutvust teha. Et Karmenil polnud enesetunne parim, siis jäi ta hotelli puhkama ja raamatut lugema, sellal kui mina pooleteise euro eest jalgratta laenutasin ja linna avastama läksin. Esimene peatus oli küll vaid raudteejaam, kus ma meile järgmiseks hommikuks rongipileti ostsin. Segadust põhjustas meie sihtkoha Kyaukme eestipärane hääldamine, tegelikult on hääldus pigem “Tšaumee” vms.

Edasi sõtkusin kullalehtede valmistamise töökotta. Sisse astudes nägin nelja meest, kes tagusid ilusas rütmis kulda lapikuks. Kuulasin natuke pealt teisi turiste juhtinud giide ja vaatasin väljapanekut, mis näitas, et alguses tuleb kullalehte taguda 30 minutit, siis tekkinud lapik tükk kuueks lõigata, seejärel jälle taguda 30 minutit ning tekkinud peenem lapik tükk tükeldada ja lõplik tagumine võtab juba 5 tundi. Kui muidu võib ju käsitöö võlust aru saada, siis siin oli selle mõttekkuse mõistmine üsnagi raskendatud. Väideti vähemalt, et masin lõhuks tulemuse ära.

Miks kohalikud näiliselt aatomkihi paksust teada soovivad, selgub järgmises peatuskohas ehk Mahamuni pagoodis. Nagu Inle järvel juba näinud olime, käis ka siin kõva kullalehekeste buddhale kleepimine. Kui Inle järve väikesed buddhad olid lumememmedeks muutunud, siis siinsel suuremal buddha kujul oli justkui elevantiit. Mehed tegelesid pühalikult kleepimisega ja naised palvetasid eemal.

Edasi läksin järgmisesse pühakotta, aga et asi üksluiseks ei muutuks, siis seekord oli klooster puust. Jalutasin natuke koos nelja teise turistiga hämaras ja puunikerdistega Kyaung Shwe In Binis ringi ja asusin siis edasi sõtkuma. Liiklus tänavatel on veidi kaootiline, aga õnneks hõredam, kui eelmistes linnades, kus käinud oleme. Ristmikute ületamine on kõige segasem, aga õnneks leidub tavaliselt motorollereid või teisi jalgrattaid, kelle varjus ristmikule vajuda ja ületamise eelisõigust muuta. Aga kui väiksemaid teid eelistada, siis oli kokkuvõttes täitsa okei.

Mingi hetk jõudsin Mandalay palee juurde, mida ümbritseb lai autotee. Kuna aga palee territooriumi ümber on lai vallikraav ja territoorium on ruut küljepikkusega üle 2 km, siis tähendas see tegelikult kilomeetrite viisi mõnusat kulgemist ilma ristuva liikluseta. Palee ise hävines Teises Maailmasõjas, aga rekonstrueeriti valitseva kliki poolt 90ndatel (alati mitte kõige maitsekamalt). Et mul aega nappis ja sissepääs maksis korralikult, siis sisse kiikama ei hakanud. Samal põhjusel piirdusin puust Shwenandaw Kyaung kloostri (ma ühte olin just külastanud) ja Kuthodaw Paya välise vaatlusega.

Kuthodaw Payat peetakse maailma suurimaks raamatuks, aga selle kõrval on samasugune Sandar Mu Ni pagood. See tiitel ajas ka mind alguses segadusse, aga suurim on raamat füüsilises mõttes – pagood koosneb sadadest sõjaväeliselt rivistatud stuupadest, milla keskel on üks raamatu lehekülg (suur kivitahvel). Edasi läksin veel Kyauktawgyi Payasse. Veidi on segamini läinud, mis kus oli, aga seal oli vist see pühakoda, kus LEDe rohkem kui ööklubis.

Turismipäeva lõpetamiseks parkisin ratta Mandalay künka jalamile (selle järgi on linn omale nime saanud) ja asusin mööda varikatusega treppe paljajalu kuskil 150 meetrit kõrgemale jalutama. Alguse poole istus üks oranžis rüüs noor munk trepi ääres pingil ja alustas vestlust. Olin varem kuskilt lugenud, et siinkandis mungad hängivadki, et turistidega vesteldes oma inglise keelt harjutada. Mul polnud selle vastu midagi. Teel üles läbisime erinevaid pühasid majakesi ja buddha kujusid, aga põhiline tähelepanu läks siiski vestluse arendamisse. Munk oli inglise keelt õppinud ainult aasta ja kuna minagi ei räägi seda emakeelena, siis kohati läks jutuajamine üle kivide ja kändude. Rääkisime natuke Birmast ja Eestist ja niisama tühja-tähja. Ta kurtis, et kloostris võiks lisaks usuvärgile rohkem matemaatikat ja muud kasulikku õpetada (mõni aeg tagasi peale usuvärgi midagi muud ei õpetatudki). Samuti kurtis ta, et munkadel on väga palju reegleid (üldiselt erinevad keelud). Munk oli ka väga demokraatia pooldaja ja rahul, et praegu asjad paremuse suunas liiguvad. Majanduslikus mõttes tõi ta ühe näitena välja selle, et vanasti oli külas ehk vaid üks mobiil, kuna riiklik operaator MPT küsis SIM kaardi eest mitu tuhat dollarit (täiesti metsik hind isegi meile), aga nüüd on tekkinud konkurents ja mobiiliäri õitseb (tõesti, konkureerivate operaatorite Ooredoo ja Telenori sildid on kõikjal, samuti erinevate Hiina mobiilitootjate nagu Opo, Huawei ja Xiaomi esinduspoed).

Künka tippu oli kogunenud suur päikeseloojangukultuse austajaid ja eks olime seal siis ka meie mungaga. Lahkudes kuulsin eesti keelt (etteplaneerimatult esimest korda meie reisil) ja varsti nägin seltskonda mitte päris suvalisi eestlasi. Tuli välja, et Kaks Kanget on omadega Kagu-Aasiasse jõudnud. Tegin natuke Tiit Pruuliga juttu, nad olid samuti Baganist tulnud ja ka seal eestlasi kohanud. Nii et eestlaste jaoks on vist Birma korralikult maailmakaardil. Kangete seltskond oli minemas Taisse nagu meiegi, lõunas Hua Hinni (meie Krabi kanti) ja põhjas Chiang Maisse (samasse kus meie, aga kahjuks varem). Edasi oli neil plaanis Laos. Kristjan Jõekalda oli üsna torisevas tujus ja kippus koju, minu oletus takkajärgi on, et ta oli stupafeerunud. 🙂 Teine kange Teet Margna istus eemal posti najal ja õnnis nägu peas ammutas päikeseenergiat. Mu munk ootas ja kahjuks ontliku reisiseltskonnaga ma pikemalt vestlema ei jäänud, nii et jäi teada saamata, kas kanged on päriselus samasugused nagu ekraanil. Aga vähemalt avaneb võimalus neid telerist näha eeldatavasti kuskil märtsikuus.

Tagasiteel hotelli kasutasin jälle Mandalay palee vallikraavi väliskülgi, kus sai mõnusalt kiires tempos kulgeda. Tegin veel ühe peatuse, et kaheksakümnendate pophittide taustal üsnagi korralikku valgustatud purskkaevušoud jälgida. Hotelli jõudes ja oma kultuurielamustest pajatades oli Karmen muidugi esmajärjekorras pettunud selles, et tal Kaks Kanget nägemata jäid. 🙂

Mandalay on kindlalt turismikaardil, olles osa suurest nelikust ehk Yangon, Inle järv, Bagan ja Mandalay. Oma esimesel Birma külastusel sattusime meiegi selle rombi haardesse. Siiski, ühe pisut vähem tehtava retke otsustasime ette võtta ja selleks tarbeks võtsime hommikul vara, kui mitte öelda väga ehk kell 4 rongi Kyakmesse. Raudtee oli kitsarööpmeline ja rong väike, kõikudes ja turtsudes korralikult (sest ega pärast Briti koloniaalaega pole raudtee remont ilmselt esimene prioriteet olnud). Siiski oli see üks minu elu ilusamaid rongisõite (mis väikest rongisõidukogemust arvestades pole ehk päris objektiivne näitaja). Rong sõitis mõnusalt aeglaselt ja kuna raudtee oli ümbritseva keskkonna osa, mitte eraldatud sellest müüride või kraavidega, siis avanes aknast kõrvalolevale intiimne vaade, taimed kohati aknast sisse hüppamas.

Teel läbisime kilomeetri kõrgusel asuvat Pyin Oo Lwini linna (endise nimega Maymyo), kuhu koloniaalaegadel põgenesid britid palavuse eest, võttes Yangonist kaasa pealinna tiitli. Kahjuks meil aega polnud linna ja tänapäeval omapäraselt mõjuda võivate koloniaaljäänukitega tutvumiseks. Pärast seda lähenesime serpentiine tehes Goteiki viaduktile, mille pärast paljud turistid (suur osa rongi seltskonnast) sõidu üldse ette võtavadki. Sild ehitati aastatel 1899-1900 ja nagu ülejäänud raudtee oli väga avatud – päris lahe oli pead rongi aknast välja pistes oru põhja kaeda. Erinevalt muust raudteest silla eest loodetavasti hoolitsetakse väga korralikult, meil igatahes läks ületus sujuvalt ja Kyaukmesse pärastlõunal ka jõudsime.

2 Comments

  1. Jõekalda toriseb iga reisi ajal – seda on näha ka teleekraanilt. Nii et ei midagi üllatavat. Peab siis märtsis nende seiklusi jälle vaatama asuma ja eks saab Karmengi neid telepurgi vahendusel näha. Mis muidugi võib haavale soola veelgi peale raputada… Nali.
    Millal merihobukesed jutuks tulevad?

Avalda arvamust