Matk Põhja-Myanmaris

Matkamiseks olime varem suhelnud Kyaukmes baseeruva giidi Thuraga (http://thuratrips.page.tl/) ning broneerinud 3-päevase matka, mille jooksul liigutakse nii jalgsi kui mootorratastega ning lisaks looduses liikumisele külastatakse mägikülades elavaid vähemusrahvaid.

Saabusime Kyaukmesse 27. detsembril ning pool päeva jäi aega ka linnakesega tutvumiseks. Tegu on väikese mitte-turistliku kohaga, kus inimesed ajasid oma igapäevaasju ja vaadata polnud peale sellise üldise olustiku midagi. Siiski, majutusasutusest (mida on linnas ilmselt umbes kaks) saime toreda käsitsi joonistatud kaardi, kus peal puust Buddha ja kohalike pillide valmistamise töökoda, millest kostuv jämmimine õhtul üle linna kajas. Päikeseloojanguks ronisime mäe otsa stuupa juurde, kust olid täitsa kenad vaated linnale.

Õhtul toimus esimene kohtumine meie giidi ja ülejäänud grupiga, kuhu kuulusid Itaalia sakslastest ema-tütar, Šveitsi prantslastest tudengipaar, Šveitsi sakslasest tüdruk, kellel 7 kuud Kagu-Aasias rändamist kohe lõppemas ja Tais elav paar, kellest naine on tai ja mees pärit Hollandist. Kuna osa matkast sisaldab mootorratta/rolleriga sõitmist (ühel masinal kaks inimest ja nende kotid), siis arutati, kes mis tasemel on. Kui Eriku käest päriti, kas ta oskab motikaga sõita ja ta eitavalt vastas, siis loomulikult ei tulnud giidile pähe küsida, et ehk võiksin mina sellist kogemust omada. Tõdeti vaid, et mis seal ikka, mees õpib. Kuna ma aga hea meelega istun taga, sest nii saab palju rohkem ringi vaadata ja ümbrust nautida, siis nii läkski, et Erik omandas järgmisel hommikul motikasõidu põhitõed, praktiseeris neid 5 minutit üksi, seejärel 5 minutit koos minuga ja siis panimegi kotid ka veel selga ja oligi minek. Kotid õnneks väga rasked polnud, sest enamiku asjadest jätsime külalistemajja meie naasmist ootama.

[ Tegemist polnud muidugi päris mootorrattaga, vaid Kagu-Aasias ülilevinud poolautomaatse käiguvahetusega ja 100-125 kuupsentimeetrise Honda Wave’i mudeli Hiina koopiaga. Siduri puudumine ja kogu masina ehituslik robustsus tähendas, et ka minusugune võhik sai sellega sõitmise ruttu selgeks. Põhiraskus oli käiguvahetushoobade asukohtade jala sisse harjutamine. Myanmaris peaks tegelikult turistidel olema keelatud motoriseeritud kaherattalistega sõitmine, aga siin ei huvitanud kedagi, kas mul üldse mingisugunegi juhiluba olemas on. Peab muidugi ütlema, et kindlustusfirmat mootorratta juhiluba huvitaks, nii et peab siinkandis võimsaid rollereid rentides endale kaasnevatest riskidest aru andma – E. ]

Enne teele asumist käisime tegelikult veel üht kohalikku templit külastamas, kuhu olid kogunemas noored poisid, et valmistuda enda mungaks pühitsemise tseremooniaks. Kohal olid ka telekaamerad, et sellest mingit sorti saadet teha (mitte et see nüüd kohalikele mingi eriline asi oleks, aga eks vahel tehakse ka tavalistest asjadest saateid :)).

Tänaval ostis giid meile kõigile proovimiseks betelit (see betelipuu lehe sisse pandud segu, mis teeb suu punaseks ja tekitab kõrgendatud tunde). Minu hinnangul oli see erakordselt ebameeldiva maitsega ja selle pikema suus hoidmisega ma toime ei tulnud (tegelikult peab seda umbes 20 minutit põses hoidma, vaikselt närima ja suhu imbuvat punast vedelikku aeg-ajalt välja sülitama). Erikule see nii intensiivselt vastu ei hakanud, aga nii kaua ta siiski vastu ei pidanud, et mingit kaifi saada, sest aniisi maitse oli siiski piisavalt ebameeldiv. Ilmselt on hea, et ta esimest korda motikaga sõitma minnes laksu all polnud. 😀

Sõitsime rahulikult hanerivis Kyaukmest välja ja tõusime mööda suhteliselt head teed (küll täis üpris järske serpentiine) kõrgemale. Lõunaks sõime teelehe salatit (väga levinud toit, teelehed on kääritatud, lisaks on seal pähklit, tomatit jm) ja nuudlisuppi ning varsti pärast seda panime masinad korraks kuuri alla, et teha esimene jalgsitiir looduses. Matkasime läbi teeistanduse ühe nepaallase majani ja puhkasime ta lihtsas toas jalga. Nepaallaste kogukond on Myanmaris väike, aga väga ühtehoidev (kogukonnavälised abielud on äärmiselt taunitud) ning tegu on gurka sõjaväe koosseisus riiki tulnud inimeste järglastega.

Seejärel liikusime edasi ja vallutasime ühe kõrgema koha ning vaatlesime külasid, kuhu edaspidi liigume. Enne päikeseloojangut võtsime taas rattad ning sõitsime mööda kivist ja auklikku kruusateed palaungide külla, kuhu sättisime ennast ööbima. Ööbimiskohaks oli kohaliku pere suurem tuba, mille ühes nurgas lõke toidu valmistamiseks ja teine pool kaeti madratsitega, kuhu kogu meie kamp üksteise kõrvale pikali viskas.

Õhtu möödus põrandal ringis istudes, kuulates Thura heietusi Myanmari minevikust ja olevikust ning vähemusrahvaste olukorrast. Oma juttude vürtsitamiseks näitas ta telefonist ka videosid. Thura ise on muide ülikoolis IT-d õppinud, aga kuna oma riigis antud valdkonnas väga palju töökohti pole, siis on ta juba aastaid tegelenud giidindusega (mille kohta tal ka mitmeid värvikaid lugusid oli), mitmed ta ülikooliaegsed sõbrad on aga läinud näiteks Singapuri erialast tööd ja õnne otsima.

Järgmisel päeval liikusime ainult jalgsi ja mööda väiksemaid metsateid. Aeg-ajalt külastasime mõnd majapidamist ja Thura tutvustas meile kohaliku looduse saladusi (maitsesime veidraid vilju, puhusime taimedest tehtud pasunaid jne). Lõunaks jõudsime šannide külla, kuhu pärast söömist jätsime ka oma kotid, et minna veel üht küla vaatlema. Seekord viis tee ühe väga väikese hüdroelektrijaamani. See oli nii väike, et selle käima panek toimus mehaaniliselt käte jõul, aga külale oli see väga suureks abiks. Sama jaama tammi tekitatud tillukeses veekogus käis Erik ainukese külma trotsiva julgena ka ujumas.

Mäe otsas asuvas külas kohtasime tõeliselt noori sõjaväelasi, kes olid osa šannide armeest. Nende armee oli hetkel keskvalitsusega rahu teinud, aga püssi põõsasse ei saa nad siiski visata, sest teiste vähemusrahvustega käib sõda maa pärast (sõjategevus üldjuhul teab mis aktiivne siiski pole). Vaenujalal oldi palaungidega, kelle mõned kilomeetrid selja taga olevas külas olime just ööbinud. Me olime siiski piirkonnas, kuhu turiste ametlikult lubatakse, väga suured piiriäärsed alad on keskvalitsuse poolt keelualadeks kuulutatud. Meie vastu sõdurid erilist huvi üles ei näidanud ja Thuraga rääkisid sõbralikult. Tuli välja, et poisid olid vägisi sõjaväkke võetud nagu paljud nende kamraadidki. Nimelt pidavat vähemusrahvaste armeed oma väesuurust üleval hoidma nii, et süstemaatiliselt käiakse külades ja igast perest, kus on vähemalt kaks poega, sunnitakse ühte sõjaväkke. Keelduda pole võimalik, sest see tähendaks tagakiusamist kogu perekonnale. Süüa sõdurpoistele ei anta, nii käivadki nad seda küladest küsimas.

Ühes majas peatusime, et lasta end kaunistada thanakaga (see kollane värv, mida naised-lapsed igapäevaselt näos kannavad ja mis kannab nii kaunistuse, päikesekaitse, parfüümi kui nahahooldustoote funktsiooni). Kui linnades segatakse see kollane möks kokku pulbrist, siis siin hõõruti see välja puukoorest (segades seda loomulikult veega).

Pildistasime päikeseloojangut, vaatlesime külapoissi koos mungapoisiga mängimas (mäng seisnes selles, et üks viskas vurri tänavale keerlema ning teine pidi oma vurriga sellele pihta saama, kui see ei õnnestunud oli tema järgmine, kes pidi oma vurri teisele pihtasaamiseks keerlema panema) ja külastasime kiirelt kohalikku templit. Veidi peale pimeduse saabumist jõudsime tagasi oma ööbimiskohta, kus tingimused olid samasugused nagu eelmisel öösel. Julgemad võtsid külmavee kraani all dušši ning põranal istudes sõime madalalt laualt riisi erinevate põnevate kastmetega. Tõeline külaromantika ilma internetiühenduseta.

Hommikul matkasime osaliselt alternatiivset teed mööda tagasi oma motikateni. Matkamise asemel võib peaaegu et kasutada sõna jalutamine, sest tegelikult olid vahemaad lühikesed ja vahepeatusi palju. Vahel peatusime Internetianomaaliaga kohtades, kuhu kuskilt orust Interneedus siiski pärale jõudis. Seejärel sõitsime oma motikatega mööda auklikke ning üsna järskusid ja kitsaid metsateid (nii et Erik sai erinevatel maastikutüüpidel sõitmise koolituse osaliseks) veel mõnda küla avastama ja savikuulidega mängivaid lapsi vaatama. Kõik külad, kus käisime, olid tõeliselt autentsed – keegi meis rahamäge näha ei osanud ja seega midagi müüa ei üritanud. Ühtegi teist turisti ka ei näinud.

Tagasisõit läks kiiresti ja maaliliselt ning pärastlõunaks olimegi taas Kyaukmes, kus saime osa protsessioonist, mis pühendatud poiste mungaks saamisele. Noored mungahakatised olid meigitud, värviliselt riietatud ja tõstetud vanemate noormeeste õlgadele ning rütmi andvate trummide saatel liiguti ümber templi. Lisaks oli poisikeste ülesanne ka mõlemas käes oleva valge rätikuga rütmiliselt lehvitada. Mõne lapse pilk oli tüdimusest niivõrd klaasistunud, et täitsa kahju hakkas. Mõni oli siiski pisut entusiastlikum ja isegi naeratas veidi pildistavale rahvahulgale.

Veel samal õhtul sõitsime minibussiga tagasi Mandalaysse. Buss jäi küll toppama hiiglaslikku veoautode ummikusse (kaubavahetus Hiinaga?), kellele valmistas ilmselt raskusi sügava oru läbimine, mille me rongiga tulles olime ületanud Gokteiki viadukti abil. Sõit venis seetõttu üleootuste pikaks, aga enne ööd jõudsime siiski juba tuttavasse hotelli. Teel tehti näljastele reisijatele ka õhtusöögi peatus – tegemist oli kohaliku söögikohaga, kus toidu sai kohe kätte, see oli imeodav ja supermaitsev. Üldse üllatas Myanmar pidevalt oma tõeliselt heade roogadega – need ei olnud liialt teravad ega liiga maitsetud ning kasutati suhteliselt palju ka taimseid koostisosasid.

Järgmisel päeval ehk 31. detsembril lendasimegi juba Bangkokki.

One Comment

Avalda arvamust