Ao Nang – esimene rannapuhkus, esimene vihm

Krabi lennujaamast saime umbes 30 km kaugusele asuvasse Ao Nangi mikrobussiga, millele väga mugavalt lennujaamas pileteid müüdi. Kui inimesi piisavalt, sõitsime kõigepealt Krabi kailt läbi ja seejärel viis buss igaühe oma hotelli ette Ao Nangis. Tegemist on suhteliselt laiali valguva, aga samas äärmiselt turistliku linnakesega, mis kulgeb ühelt poolt mööda randa, aga samas on palju majutusasutusi ja restorane ka tänava ääres, mis lookleb rannast kilomeetrite kaugusele. Meie hostel asus õnneks vaid 200 meetri kaugusel rannast. 🙂

Hommikul otsustasime siis päris esimest korda meie reisi jooksul tõmmata selga ujumisriided, katta end päikesekreemiga ning minna randa lebotama. Liivariba polnud just teab mis lai, veidi segasid ka randunud paadid ja kergemat sorti ülerahvastatus, aga rannaga mitte harjunud silmale oli seal siiski ilus – ikkagi palmid, liiv ja soe vesi.

Läks aga nii, et meie rannas lamamise aeg jäi ilma tõttu väga lühikeseks – umbes tunni pärast hakkas vihma sadama (mis tundus meile erakordselt ebaõiglane, sest 2,5 kuu reisimise jooksul polnud kordagi piiskagi kaela saanud ja nüüd siis, kui olime lõpuks rannale aega pühendanud, kallas nagu oavarrest). Ostsime hoopis kohalikku pannkooki banaani ja šokolaadiga (küll ebamõistlikult suures koguses võis praetud, aga kattematerjali osas mu absoluutne lemmik – peab kodus ka tegema hakkama :)) ning läksime hostelisse tagasi.

Pärastlõunal otsustasime jalutada Ao Nangi nii öelda teise keskuse poole (ehk pigem siis juba Nopparat Thara külla), et uurida võimaluse kohta minna järgmisel päeval sukelduma (sukeldumisteenuse pakkujaid on tegelikult suhteliselt palju igal pool, aga kõikvõimsa interneti abil olime kindlaks teinud, et parima hinna ja kvaliteedi suhte leiab just sealt). Teel sõime niipalju puuvilja, kui jaksasime (ananassid on ikka superhead), ja uudistasime minikrabide elutegevuse jälgi rannal. Sukeldumiskeskusesse jõudes selgus kahjuks, et meie poolt soovitud kohalike saarte juurde lähipäevil väljasõite ei tehta, sest nähtavus on kehv (tore, et juhtusime heatahtliku mehe otsa, kes ütles, et ei hakka meile halba kogemust pakkuma, mõni teine oleks ehk raha võtnud ja kõigest hoolimata vette viinud). Tagasi jalutades võttis sama mees meid auto peale ja põgusa vestluse käigus selgus, et mees on pärit Šveitsist ja elanud samas linnaosas, kus Erik. Sujuvalt mindi üle prantsuse keelele ja enne, kui jõudsin täpsustada, et mina midagi aru ei saa, olimegi kohal ja jätsime sõbralikult hüvasti. Au revoir!

Seejärel jalutasime veel mõõna poolt tühjaks jäetud liivaalal väikestele rannikuäärsetele saartele ja kostitasime end päikeseloojangu suplusega. Õhtu lõpetas söömine kalarestoranis, kus kõiksugu mereelukad olid elusalt eksponeeritud akvaariumites. Isu tekitamise asemel hakkas kurb mõttest, et need ägedad loomakesed kohe meie taldrikule jõuavad. Mingeid mereelukaid me siiski tellisime, küll mitte otse akvaariumist. Pikal rannaäärsel jalutuskäigul tagasi hotelli jälitas meid suure kõlariga auto, üritades meid kohalikku Muay Thai poksi vaatama kutsuda. Õhtul oma toas tänavasuminat kuulates tuli välja, et üks jutuajamine sisaldas ühe osapoolena eestlast ja teiseks osapooleks olnud prantslasega vesteldi meie kõigi lemmikteemal (Venemaa).

Järgmisel hommikul laenutasime kajakid (üldse mitte sellised päris kärestikukajakid, millega jõe peal sõitsime, vaid hoopis pealt lahtised sit-on-top paadikesed) ning aerutasime rahulikult Tonsai ranna poole. Teel nägi palju lubjakiviseinal olevaid eendeid ja süvikuid ning muid põnevaid moodustisi, mis olid kõik superilusad. Aeg-ajalt hüppasime kajakilt vette, et end jahutada, sest kuigi päikest polnud, oli siiski väikese aktiivse liigutamise järel väga soe olla. Vahepeal olid lained päris suured, aga paadike oli piisavalt stabiilne ning mõnus oli hulpida.

Ülejärgmises ehk Phra Nangi rannas panime paadi korraks maale ning uudistasime sügavamaid koopalaadseid pragusid seinas ning vaatlesime kadedusega snorgeldajaid, kes paistsid veealuse maailmaga tutvumist väga nautivat. Tagasiteel katsetasime veel oma ronimisoskusi vee kohal rippuvate stalaktiitide otsas ukerdades ja nii möödusidki 4 tundi täiesti märkamatult. Need 4 tundi lauspilvist ilma olid piisavad selleks, et meie põhjamaiselt valged seljad ja reied punaseks värvida – lõunamaal veesporti harrastades kasutage päikesekreemi ka pilvise ilma korral!

Pärastlõuna kulus mööda sukeldumispoode konnates. Lasime endale tutvustada erinevaid maske ning lestasid, et saada natuke rohkem aimu, milliseid täpselt endale osta. Meie tingimus oli, et need ei tohiks olla liiga kallid, aga samas peaksid siiski sukeldumiseks sobima (ehk olema karastatud klaasist). Parameetreid, mille vahel valida, on siiski palju rohkem – maski puhul näiteks ühe või kahe klaasiga, ühe- või kahekordse kummiga, kõrge või madala profiiliga jne. Asi lõppes sellega, et soetasime mõlemad endale snorgeldamiskomplekti, kuid lestade ostmisest loobusime. Uutel prillidel tuli veel lahtise leegiga klaasi siseküljelt tehase tootmisprotsessi jäägina tekkinud film maha põletada. Samal õhtul enam uut varustust katsetama ei jõudnudki, aga järgmisel päeval liikusime juba edasi Tonsai/Railey poole, kus selleks olidki paremad võimalused.

3 Comments

Avalda arvamust