Bangkok – uuel aastal uue hooga

Kui muu hoog on hea olnud, siis blogihoog on selle taustal raugenud. Viimasest postitusest on möödas kuu ja aastavahetusest, mil tegelikult Bangkokis olime, veelgi enam. Vahepeal oleme näinud veel Kambodžat, Vietnami ja Laost. Aga kõigest järgemööda.

Taisse saabudes saab esimese asjana selgeks, et kuningas on surnud. Seda rõhutatakse nii erinevatel elektroonilistel ekraanidel tema elulugu jooksutades kui ka tänavatel lillepärgade ja kuninga portreega kaunistatud musta rüütatud altaritega. Kui sinna juurde lisada, et iga Tai Internetilehekülge külastades (nt lennupiletite ostmiseks) tuleb esimese asjana üles otsida ristike, kust kogu lehekülge hõlmava kuninga eest ära saaks, siis pole ime, et Tai reisi lõpuks kippus kuningast saama sinatuttav, kellega pole kunagi kohtunud.

Tai kuninga surmahetkeks oktoobris 2016 oli ta võimul olnud üle 70 aasta ehk rohkem kui Inglismaa kuninganna. Või noh, aastal 1932 absoluutne monarhia kukutati ja sellest ajast on tegelikult võimul olnud enamasti sõjavägi, kes ka praegu (pärast 2014. aasta riigipööret), sümbioosis kuningakojaga, riigiohjasid enda käes hoiab. Valitsev klikk kaitseb end range lèse-majesté seadusega, vangistades erineval viisil monarhia solvajaid (sageli viidates ka ohule rahvuslikule julgeolekule). Kui vana kuningat rahvas enamasti armastas (või pandi armastama), siis uue ja kehvemaga võib valitseval huntal keerulisemaks minna. Tema mittearmastusväärsusest kirjutavad välismaised väljaanded blokeeritakse ära ja ajakirjanikke pistetakse pokri, aga eks tänapäeval on raske infot vaka all hoida. Riiki külastaval turistil ei tasu siiski muretseda, temal on Tais hea, peaasi, et kuningat kujutavaid rahatähti lugupidamisega hoitaks.

Lähiajaloost rääkides oli Tai ainus Kagu-Aasia riik, kes osavalt suurvõimude vahel laveerides suutis oma iseseisvuse säilitada. Tänapäevaks on Taist kujuneneud piirkondlik suurvõim. Numbriliselt oli majandus tosina aasta jooksul maailma kiireimini kasvav, seda kuni aastani 1997, mil probleemid Tai majanduses käivitasid laiaulatusliku Aasia majanduskriisi. Muuhulgas on Tai maailma mastaabis arvestatav autotootja (võrdväärne Prantsusmaaga) ning turism moodustab väga olulise osa majandusest.

Riiki saabusime lennukiga 31. detsembril, kavatsusega võtta uus aasta vastu Bangkokis. Ja 1. jaanuaril lendasime edasi Lõuna-Taisse. Takkajärgi tobe plaan sündis vististi sellest, et oli ähmane mõte võtta uus aasta vastu Kagu-Aasia suurlinnas ja siis liikuda maismaad pidi alla randa. Täpsemini uurides selgus, et uusaasta perioodil ei saanud me enam rongipiletit ja bussireisi vastu pani otsustama fakt, et Tai liiklus on surmavuselt inimese kohta maailma teine (lisaks on uusaastapühitsuste periood siinses liikluses tuntud kui “7 deadly days”). Eriti ööbusside kohta leiab Internetist väiteid, et bussijuhid kasutavad üleval püsimiseks amfetamiini ja et pagasist kipuvad asjad kaduma. Kui hull olukord tegelikult on, ei oska öelda, on olnud kiidusõnu ka naljaka nimega “VIP busside” mugavuse kohta. Me hoopis avastasime, et erinevate Tai odavlennufirmade siselennud on sageli pea sama odavad kui bussipiletid. Et lisaks sellele on ööbussile järgnev päev sageli poolraisus ja siinkandis reisides ei pruugi bussijaam olla linnale sugugi lähemal kui lennujaam, siis leidsimegi end olukorrast, kus algne romantiline mõte reisida katkematult mööda maismaad ümbritsevat elu silmates asendus järjest suureneva keskkonnakahjulike lennureiside arvuga (ega viisaregulatsioonid ja suletud piirialad kipuvad sageli ka kaalukaussi lendamise kasuks kallutama).

Bangkoki lennujaama saabudes asusime harjumusest usinasti erinevaid vorme täitma. Õnneks keegi ametnik teavitas meid selle tegevuse mõttetusest, sest Tai on meie jaoks viisavaba (30 päeva). Maalepääsemiseks tuli siiski väga pikas sabas seista. Olime saabunud Bangkoki vanemasse ehk Don Mueangi lennujaama, mida praegu kasutavad põhiliselt odavlennufirmad. Ööbimine oli meil kohe Khaosan Roadi lähedal. Sinna jõudmiseks oli meil kolmeetapiline ühistranspordi strateegia: lennujaama buss, skytrain (postidel rööbastransport) ja kanalilaev. Esimene etapp läks tihedalt liikuva A1 liini abil edukalt (ainult vahetusrahaga oli probleeme, kuna pangaautomaat väljutas meile loomulikult ainult suuri kupüüre). Teises etapis põhjustasime ise segadust, jõudes jaama, kus mitte ükski peatuse nimi ei klappinud sellega, mis pidanuks minu arvates kirjas olema. Müsteeriumi lahendus peitus selles, et olime roninud maa alla metroojaama, selle asemel, et ronida teisi treppe ülespoole skytraini jaama. Õnneks olid uue aasta puhul kõik sissepääsupiletid tasuta. Kolmas etapp ei õnnestunud, kuna oli juba pime ja kanalilaev enam ei liikunud. Ei jäänud muud üle, kui võtsime tuk-tuki (analoogne India rikšaga). Neid siin väga palju siiski pole, eks taksondus ja autondus (ja ummikud) on ka märk majanduse arengutest.

Miks me Khaosan Roadile läksime, on ka üsna ähmane. Kunagine legendaarne seljakotirändurite tänav pole enam ilmselt päris seesama, mis “vanadel headel aegadel”. Minevikust aimdust omamata võime vaid üritada kirjeldada selle olevikku: baar kõva muusikaga, träna pood, tänavatoit, ööklubi kõva muusikaga, träna pood, tänavatoit, baar valge vana mehega, kes kohalikku üleslöödud noorukit omab. Kõiksugu erinevatest turistidest ummistununud ja nende meeli ründavaid ülevoolavaid helisid, lõhnu ja värve leidis ka paralleeltänavatelt. Eks sellese hedonismi võib pea ees sukelduda või siis fotoaparaat käes pealtvaataja rolli jääda. Meie kippusime selleks teiseks jääma, ainult ohtrate otse tänaval jalamassaaži pakkujate seast valisime välja omale sobivad. Ka paarist röstitud skorpioneid, tarantleid ja prussakaid pakkuvast putkast (kes oma pakutava pildistamise eest ka eraldi tasu küsisid) kõndisime vaid uudishimuga mööda, maiustades pigem meie siinkandi lemmikuks saanud kunstiliselt kooritud värske ananassiga.

Kas kuskil linnas kuninga surmajärgse leina ajal mõni ilutulestik üldse toimus või ei toimunud, ei viitsinud me uurima minna. Jalutasime vaid jõe äärde ilu otsima, aga seal oli üksnes pime. Seega, kui osutid lähenesid keskööle, olime tagasi Khaosan Roadil. Ma ei tea, kas kiludele meeldib kilukarbis olla, meile igatahes ei meeldi. Seega trügisime end vaevaliselt hotelli oma odavasse akendeta tuppa, ootasime trellidega rõdul seierite kulgemise ära, meenutades mõneaastatagust mälestusväärset uue aasta vastuvõtmist Iisraeli kõrbes (kus me selle üheinimesetelgis norsates vastu võtsime). Järgmine kord lähme metsa kuuse alla.

Aasta esimesel päeval oli meil enne lennuki väljumist aega ja läksime seega oluliste vaatamisväärsustega tutvuma. Meist jalutuskäigu kaugusel oli ametliku kesklinnata Bangkoki üks keskusi ehk kuninga palee koos mitmete templitega. Tänavad olid seal liikluseks suletud ja ringi oli liikumas suurel hulgal musta riietatud kohalikke.

Paleesse me ei saanud, küll aga sama territooriumi küljes olevasse emeraldbuddha templisse. Muidu peaks pilet sinna maksma 500 bahti (üle 13 euro), aga uue aasta puhul oli sissepääs tasuta. Mis tähendas, et külastajaid, eriti just kohalikke oli ummikuidtekitavalt palju, aga me ei lasknud sellest ega ka lõõskavast päikesest end häirida. Buddha oli nagu buddha ikka, aga väga grandioosselt ja sätendavalt presenteeritud. Rohkem pakkus meile huvi templite kompleksi kogu välisseina sisemist osa kattev suur seinamaal, kuna sellist polnud me varem näinud. Põnev oli mööda pikka maali jalutada ja erinevatelt grotesksete tegelastega lahingu- ja nõupidamisstseenidelt detaile välja lugeda.

Järgmisena külastasime pühakoda nimega Wat Pho. Selles mõttes oli Tai templeid huvitav külastada, et nägime erinevusi eelmise külastatud riigi ehk Birma templitega. Või noh, ega me nüüd väga põhjalikult kummagi riigi templite religioossetesse nõuetesse ei süvenenud ja leia 10 erinevust mängu ei mänginud, aga tundus, et siin on kulda (ja kullavärvi) vähem ja värvilist keraamikat rohkem. Muidu on Wat Pho tuntud maailma suurima lamava buddha poolest. Poos, kus buddhat kujutatakse külje peal lamavana, üks käsi pead toetamas, on üsna levinud ja tähistab buddha surmaeelset hetke, mil ta oli nirvaanasse pääsemas. Watis olnud skulptuuri pea juurest jalgadeni kõndimine võttis tõesti natuke aega. Templis sai ka osta kausitäie münte, mida siis ükshaaval pikka kausside rivisse puistada. Õues õnnistas munk veepritsmete saatel pikas järjekorras seisnud inimesi.

Meie lend Lõuna-Taisse Krabisse läks Bangkoki uuest ehk Suvarnabhumi lennujaamast. Sinnapääsemiseks tellisime oma odavhotellist järgi kella kolmese lennujaamabussi. Kui bussi eeldatavast väljumisajast oli juba üle poole tunni möödas, siis tuli pärimise peale välja, et nad olid meid ekslikult kella neljase bussi peale pannud. Kuna sellega oleks ka jõudnud, siis ootasime edasi. Mingi hetk aga selgus, et ummikute tõttu ei jõua neljane buss niipea. Seetõttu võtsime hoopis tuk-tuki Airport Rail Link jaama, kust saime rööbastranspordiga mugavalt ja piisava ajavaruga, aknast Bangkoki kõrghooneid piideldes lennujaama.

Muide, vahepeal on Birmas Mandalay künkal kohatud Kaks Kanget jõudnud telepurki: http://kanal2.postimees.ee/saated/Kaks-Kanget-Kagu-Aasias

One Comment

Avalda arvamust