Koh Phi Phi – kallab nagu oavarrest ja ube jätkub kauemaks

Koh Phi Phi Don on tõeliselt turistlik saareke, kus sadama ümbruse ehk saare kahe künka vahelisel kitsal ribal asuva küla on turistid täielikult vallutanud: leidub lõputult söögi-, joogi- ja peokohti ning kui Ao Nangis andsid tooni rätsepasalongid, siis siin on rohkelt tätoveerimissalonge. 80 protsenti saare elanikest on moslemid ja siin põhikülas on ka mošee, mis on üsna suureks kontrastiks bikiinidele ja sixpacki demonstreerijatele. Motoriseeritud liiklust põhikülas õnneks pole, nii et turistide kohvreid veavad kondimootori jõul töötavad vankrid, kes tuututamise asemel teevad “pii pii”. Meie läksime sinna lootuses sukelduda ja ronida, aga suurel osal teistel külastajatel olid muud plaanid, nt pangest rummi joomine. Ka ilmataadil olid meiega teised plaanid ja nii ei jõudnud me lõpuks ei sukelduma ega ronima (sukelduma oleks ehk mingi hetk ilma poolest saanud minna, aga kord oli nohus Erik ja siis mina, nii et loobusime sellest plaanist).

Vihma sadas tõesti mitu päeva jutti ja mitte nagu väidetavasti vihmaperioodil, kus sajab paar tunnikest ja siis on jälle päike väljas, vaid ikka tõesti hommikust õhtuni ja öö ka veel otsa. Üleujutused polnud nii hullud kui rahvusvahelisesse meediassegi jõudnud idaranniku saartel (Koh Samui, Koh Pha Ngan, Koh Tao) aga kanalisatsioon jõudis siiski tänavatele ning kohati tuli rohkem kui pahkluusügavusest veest läbi sumbata. Nii veetsimegi enamiku osa oma ajast hotellitoas oleskledes.

Siiski, teisel päeval jõudsime käia saare kõrgeimal tipul (veidi alla 200 m) ning nautida sealt pilvisusest hoolimata kauneid vaateid nii oma saarele kui kõrval asuvale Koh Phi Phi Lehi sõsarsaarele, kus muide filmiti kuulus film “The Beach”. Filmimine ise oli vastuoluline, kuna toimusid korralikud keskkonna ümberkorraldused (buldooseritega tehti ruumi palmide istutamiseks, et saar vastaks raamatu kirjeldustele nt) ja ka hiljem on kritiseeritud, et filmi tõttu sinna saabuvad turistide hordid jätavad maha palju prügi. Et sealset loodust säästa, siis turistidel seal ööbimise võimalust enam pole, küll aga saab seda külastada päevareisina.

Eelviimasel päeval ilm pisut selgines ning tegime pisikese matka saare teisele küljele, kus elavad kohalikud inimesed ja turiste liikumas väga vähe. Jalutasime läbi saare kõrgemas keskosas asuvast ja kiiresti ehitatud “tsunaami külast”, kuhu inimesed asusid elama pärast 2004. aasta katastroofi: kõik majad nägid väga sarnased välja, aga tundusid igati korralikud. Tsunaami tõttu kaotas Koh Phi Phil elu umbes 4000 inimest ning 70% ehitistest hävis. Tänaseks on tööle pandud väidetavalt efektiivne tsunaamihoiatussüsteem ning tänavapildiski võis näha silte, mis näitasid evakuatsiooniteed.

Seejärel külastasime üht rahulikku randa (Ao Loh Moo Dee), kus snorgeldamine oli tõeliselt ilus. Kõige arvukamalt nägi küll väikest kala Abudefduf saxatilis (inglise keeles Sergeant Major), kes kohati liigagi julgelt meid uudistasid, aga oli ka muud põnevat.

Ranniku poolt läbi Haad Yao Long Beachi kodu poole tagasi jalutades nägime taas turistlikkumat Koh Phi Phid, kuid kuna seal asuvad veidi kallimad majutusasutused ning neid on vähem, siis oli seal mõnus rahulik. Tuvastasime ka koha, kuhu turiste haisid vaatama tuuakse ning kuna koht ei asunud rannikust sugugi kaugel, siis tegime plaani sinna järgmisel hommikul tagasi tulla, et neile snorgeldades pilk peale visata enne, kui mürisevad paadid need tegelased ära hirmutavad.

Kui kellelgi nüüd ihukarvad hirmust püsti tõusid, siis ütlen kohe ära, et need haid inimlihast sugugi ei huvitu (Blacktip reef shark). Ja üleüldse on suurejooneline haihirm rohkem filmitööstuse tekitatud kui reaalsusel põhinev. Teatud hailiikidega küll intsidente juhtub, kuid ikkagi sureb aastas rohkem inimesi selle tagajärjel, et neile kukub kookos palmi otsast pähe. Ehk siis kookosehirm võiks hoopis levinum olla. 😀 Viimase päeva varahommikul õnnestuski Erikul mõnest haist isegi udune pilt saada, mina neid kahjuks ei silmanud.

Et viimasel päeval oli päike välja tulnud, siis suundusime oma pärastlõunast laeva ootama kitsa Koh Phi Phi maariba ühel küljel asuvasse Loh Dalumi randa, mis asub vaid paarisaja meetri kaugusel teisel küljel asuvast sadamast ja laevu täis Tonsai lahest. Rand oli klassikaliselt ilus ja vastavalt sellele ka ülerahvastatud. Üks keskealine paar kauples hinna üle aktsendiga, mis kahtlusele ruumi ei jätnud – ka Ao Nangis ja Railays kuuldud/nähtud eestlaste tõttu võib öelda, et Lõuna-Tai on kindlalt kaasmaalaste kaardil. Erik üritas taas snorgeldamisega tegeleda, kuid teab mis elamust ei saanud. [ Tükk aega oli vesi madal, halva nähtavusega ja põhi merisiile täis, alles pärast pikka rännakut nägin lõpuks selget vett ja koralli, aga siis oli ka aeg tagasi pöörduda. Nurga tagant hakkas paistma paate täis üks kahest Monkey Beachist, kus turistid ahve toidavad, hammustada saavad ja siis marutõvevastast süsti teevad. – E. ] Lihtsalt huvitava faktina mainiks veel seda, et koos ilusa ilma saabumisega langesid ka pesupesemise hinnad korralikult (kuivatamisraskused tõstsid hinda?). 😀 Aga tegelikult on Kagu-Aasias igal pool pesu pesta laskmine suhteliselt odav (ja me ei pese pesu väga tihti), nii et oleme terve reisi ennast riiete käsitsi nühkimise vaevast säästnud.

One Comment

  1. “Näkineiu kalaga” on tõeliselt kaunis foto!
    Aga meil sajab siin LUND…

Avalda arvamust