Tonsai ja Railay

Pärast Ao Nangi liikusime 4. jaanuaril edasi mõnes mõttes meie Lõuna-Tai peasihtmärgi ehk Tonsai ja Railay lubjakivikaljude juurde, lootes neil ka natukene ronimist harrastada. Eelmisel päeval olime kajakkidega mere poolt neid tegelikult vaatamas käinud. Ao Nangist on sinna ainult paar kilomeetrit, aga väga kaljuse maastiku tõttu on Tonsai ja Railay muust maismaast ära lõigatud ja nii liigutaksegi sinna longtail paadikestega, mida kogu meri täis on.

Liikusime meiegi, maabudes sealses esimeses ehk Tonsai rannas. Mere poolt vaadates ranna paremas ääres olid kaljuronijad järskudel kaljudel askeldamas, me keerasime seal vasakule sisemaale ja alustasime ülesmäge kõndimist. Alguses saatis meid pidev põnevat gräffitit täis betoonmüür. Müüri sisse oli väidetavalt plaan ehitada suur resort, aga praegu tähendas see vaid suurt, muuhulgas kogu rannaala hõlmavat palmidega kaetud roheala. Kogu majutus, mis tähendas erinevat tüüpi hurtsikuid, rastapatse ja selle juurde käivat vaibi, jäi müürist sisemaa poole. Liikusime mööda metsateed edasi ülesmäge, ümbritsetuna bangalodest (ÕS päriselt ka ütleb, et õige on bangalo, mitte bungalo) – meie oma oli kolmas maja taga laiuvast džunglist loetuna. Kuigi olime pea poolel teel Railaysse, oli meid vastu võtnud mehe patsidest aru saada, et me pole veel Tonsaist lahkunud. Me bangalo oli rudimentaarne, aga magamiseks täitsa sobiv, vaid hind oli veidi kõrge (20 eurot hurtsiku eest) – eks see juhtub, kui tulla tipphooajal (jaanuaris) populaarsesse Lõuna-Tai rannakuurorti.

Snorgeldama

Tol päeval otsustasime minna eelmisel päeval nähtud Phra Nangi randa oma snorgeldamisvarustust testima. Selleks tuli kõigepealt minna Railaysse, kuhu saab kahte teed pidi – läbi džungli mööda rada, mis meie bangalo eest läbi läks või siis rannateed pidi. Me otsustasime teist varianti kasutada, kuna selleks pidi tagasi alla Tonsaisse minema, kus soovisime tutvuda ronimisvarustuse rendi võimalustega. Rannatee kulgeb alguses mööda liiva, seejärel üles-alla mööda kaljust metsateed. Lõpus tuli enne Railay lääneranda maabumist veidi vees kahlata (kuna oli parasjagu tõus). Selles rannas oli juba rahvast kõvasti rohkem ja rannaäär paksult kuurorte täis. Esimene katse Phra Nangi pääseda, jalutades Railay lääneranna lõppu ja sealt üle kaljude minnes, ei õnnestunud, sest tundus, et sealtkaudu ei pruugi ilma kaljuronimisvarustuseta saada (meil polnud ka telefoni kaardiga kaasas). Ehk tuli minna ringiga läbi Railay idaranna. See osutus ka üsna keeruliseks, sest enamik läänerannast sisemaale minevatest teekestest lähevad mõne kuurorti privaatterritooriumile. Railay idarand pole ujumiseks sobib, tol hetkel oli tõus ja laine peksis vastu kaid, aga mõõna ajal on seal lai märja liiva väli, mida mööda vuravad traktorid, vedades turistide kohvreid mõnisada meetrit vasakule-paremale. Railay idaranna lõpust sai Phra Nangi randa mööda toredat teekest, mille ühel poolel oli põnevad kaljuformatsioonid ja teisel makaagid, kes turiste lõbustasid.

Neid ahve oli ka Phra Nangi rand täis. Pärast seda, kui üks neist mu ujumisriiete koti sisu soovis teada saada, läksime veidi eemale alast, kus päevitajad neid keelust vaatamata toitsid. Ranna otsas oli koopake, mis oli erinevas suuruses ja stiilis falluseid täis. Tegemist oli kohalike tõsimeelse viljakuse jumaldamise kohaga, nii et irvhammastel paluti sinna kohatuid esemeid mitte jätta.

Snorgeldamisvarustust testides tuli välja, et minu snorkel vee alla sukeldudes laseb vee sisse (semi-dry) ja Karmeni oma jääb enamasti täiesti kuivaks (dry), nii et pinnale saabudes ei pea vett sealt välja puhuma. Mõlemal saab küll vee mugavalt alumisest osast läbi klapi välja puhuda. Prillid vett pidasid, nii et vaatamata sellele, et nähtavus oli kehv ja mereelu vähe, oli tore üle hulga aja pikemalt ujuda.

Tagasi oma hurtsikusse otsustasime minna mööda otsemat džungliteed. Läbi Railay idaranna kuni Phra Nang Nai koopani ja seal lähedal olnud ronimiskohani liikusime edukalt, aga sealt edasi läks ilma kaardita õige teeotsa leidmine raskeks. Pärast mitme tupiku katsetamist nägime inimesi tulemas vastassuunas mööda rohtunud teed ja nii me üles-alla kulgevale džunglirajale ka jõudsime. Vahepeal oli pimedaks läinud ja ühtegi lampi meil polnud. Kõndida nii kannatas küll, ainult valgel ajal nähtud surnud madu sel teel tekitas veidi kõhedust. Õnneks tee polnud liiga pikk ja esimesed paistma hakanud tuled tähistasid me ööbimiskohta.

Ronima

Hommikul magasime kaua, osalt seetõttu, et ei viitsinud tõusta, osalt seetõttu, et veel varahommikul oli vihma sadanud ja kartsime, et kalju on ronimiseks liiga märg. Sööma läksime Tonsai suunas veidi allamäge asuvasse Mama’s Kitchenisse. Kui muidu käime mingis kohas veidi kauem viibides erinevaid söögikohti avastamas, siis seekord käisime pea alati seal, osalt seetõttu, et oli meile mugavalt lähedal ja oli hea, osalt seetõttu, et sealt ei paistnud me saavat kurikuulsat Tonsai Tummyt (toidumürgitus), mis pidavat ebasanitaarsete tingimuste tõttu Tonsais sage olema.

Ronimisega oleme varem tegelenud, seega õppimisprotsessi meie jaoks polnud ja pole mahti kaljuronimise algtõdesid hakata lahti seletama. Panen lihtsalt siia suvalise Internetist leitud lingi ülalt- (top-roping) ja altjulgestuse (lead climbing) erinevusest: Top-Roping vs Lead Climbing. Tegelesime sportronimisega (sport climbing): The Different Types of Climbing. Oleme küll varasemalt mitu aastat kaljuronimisega tegelenud, aga mitte liiga korralikult ja viimasel ajal äärmiselt vähe. Eesmärgiks sai seega võetud ronida prantsuse süsteemis viiese raskusastmega radu, max 6a. Need on algajate rajad.

Tonsai/Railay puhul on lihtsad rajad küll vähemuses ja lõbusam on neil, kes ronivad vähe paremini. Samuti on kolm suuremat lihtsate radadega sektorit (One-Two-Three/Muai Thai, Diamond Cave ja Phra-Nang Beach) üldiselt giiditeenust ostnud esmakordseid ronijaid täis, nii et sinna me trügima ei hakanud. Õnneks on kogu ronimispiirkond siiski nii suur, et nendeks paariks päevaks, mis me seal olime, jätkus tegevust küll ja veel. Radade valikul lähtusin nende eeldatavast huvitavusest, proovides seejuures ringi ekskurseerida ja paljusid erinevaid sektoreid külastada. See tähendab kokkuvõttes küll vähematele radadele jõudmist, aga meie treenituse juures polnud sest lugu.

Ronimisvarustust meil reisil kaasas pole, nii et pidime kõik laenutama. Kuna esimeseks korraks väljavalitud ronimiskohad olid Railays, mitte Tonsais, siis läksimegi läbi džunglitee sinna omale varustust hankima. Esimest ronimisteenuse pakkujat me küll ei leidnud, teine oli kinni ja kolmas iseseisvatele ronijatele ei laenutanud, aga sealt juhatati meid neljanda juurde. Mugavalt kotti pakitud varustuse komplektis olid köis, ekspressid, sussid, vöö, julgestusvahend, sling ja karabiin enesejulgestuseks, talgikott talgiga, toporaamat ja ka kiivrid, mida siin tegelikult tihti ei kasutata ja mõnes kohas laenutatakse lisaraha eest. Pooleks päevaks (4 tundi) maksis kogu komplekti rent 1000 bahti (26.5 eurot). Varustus tundus päevinäinud, aga siiski korralik, vaid enesejulgestuseks mõeldud karabiin näitas roostetamise märke.

Selleks ajaks oli kell juba pea 2ks saanud, aga sest polnud hullu, sest varustuse võtsimegi vaid 4ks tunniks, nii et päikeseloojangu paiku oleksime pidanud tagasi jõudma. Esimesena läksime tutvuma Wee’s Present Wall sektoriga, kuhu sai Railay lääneranna lõunaotsast edasi jalutades ja kus me eelmisel päeval olime tegelikult juba Phra Nangi randa otsides käinud ja ronijaid nähes otsustanud tagasi pöörata. Esimene rada Way To The Top (5a/5b, 15 m) [1, 2, 3, 4] oli nagu nimigi üsna mittemidagiütlev ja mullane, aga alustuseks hea lihtne. Järgmine rada I Don’t Know (6a, 15 m) [1, 2, 3, 4] oli juba stalaktiidisem ja huvitavam. Või siis oli raja nimi Roi-Et, ma ei tea.

Siinkandis kasutati altjulgestuse vahepunktides ja raja lõpus olevates jaamades roostevabat terast, mis aga mere läheduse tõttu ikkagi roostetavad ja ei pruugi enam olla turvalised. Seetõttu on käimas projekt need kallist titaaniumist punktidega asendamiseks. Aga vahepealsel ajal tasub hoolikalt topost lugeda, millised rajad on ebaturvalised ja milliste puhul tasub tavapärasest terasem olla. Et meil juba oli tundmatu ajalooga rendivarustus ja ronimisvorm polnud just kõige parem, siis raja raskuse osas me erilisi ambitsioone ei omanud ja rajavalikul lähtusime ka sellest, kus olid kindlad punktid. Järgmisena ronisin altjulgestuses seega rada Hello Christine (6a+, 20 m) [1, 2, 3, 4]. Siin ajasid paar naljakat ja huvitavat liigutust juba päris ähkima, aga lahtikukkumata neist läbi sai. Lõpuosa muutis raskemaks see, et ma ei suutnud oma rendisusse usaldada. Karmen rada ronima ei hakanud, nii et ragistasime mööda kaljust metsa järgmise sektori poole.

Thaiwand Wall on väga heade vaadetega üks siinkandi tuntumaid sektoreid. Siin on paar 4-5-lõigulist üle 100-meetrist legendaarset multipitch rada, mille raskusaste 7a/7b käib küll kahjuks ilmselgelt üle meie võimete. Paar siinset head 6a rada olid parasjagu hõivatud, nii et pärast mõningast ringitatsumist rahuldusime kiire Organ Grinder (pitch 1) (5, 15 m) [1, 2, 3, 4] ronimisega. Järgmisena võtsime käsile raja, mille pärast siia tulime, ehk Twenty Kilos of Steel (4, 15 m) [1, 2, 3, 4]. Raja mõte on see, et saab ronida koopasse, mida läbides saab põhja poole avatud Thaiwand Wall sektorist lõuna poole avatud Escher World sektorisse. Selle tegemiseks pidime muidugi kõik oma asjad kaasa võtma, nii et kuigi ronimine oli lihtne, kippus seljakott paaris kohas kinni jääma. Ülesjõudes oli mind koopasuus tervitamas väike seltskond, kes oli koopasse tulnud teisest otsast, kus pole kaljuronimivarustust vaja. Alla nad muidugi minu tuldud teed ei saanud, nii et nad läksid oma tuldud teed tagasi. Kui hakkasin Karmenit järgi julgestama, siis tuli muidugi välja, et olime rendikohast saanud vaid ühe julgestusvahendi ja see oli loomulikult all Karmeni käes. Eks kuidagi oleks saanud ka selle üles organiseerida, aga kiire UIAA sõlm ja paar ekspressi ajasid ka asja ära.

Koobas oli täitsa tore ja täitsa pime, sisaldades järsemates kohtades paari bambusredelit. Sektoris Escher World läksime ronima rada Short & Easy (5, 15 m) [1, 2, 3, 4], mis nimele vaatamata tuli üsna raskelt ja higimullid näppude otsas, ilmselt olid treenimata ronimislihased juba üsna väsinud. Kuigi päike oli kaunilt horisondile lähenemas, julgustasin Karmenit ka selle raja ära ronima. Järgmisena oli plaanis köie ülesjätmine, et ülesjulgestuses proovida 6b raskusega kõrvalrada Ribbed For Her Pleasure. Aga kell oli juba liiga palju ning asusime hoopis tagasiteele. Mitte enam läbi koopa, vaid siit pidi saama alla tuttavasse Phra Nangi randa. Me küll panime raskesti märgatavast õigest teeotsast mööda ja seetõttu seiklesime pea pool tundi võsas. Laenutuskohta tagasi oli veel üsna palju kõndida läbi Phra Nangi ranna ja Railay idaranna, nii et jõudsime sinna pimedas ja suure hilinemisega, aga õnneks olid laenutajad veel seal.

Tonsaisse tagasi otsustasime seekord minna üle kaljuse mereäärse Railay lääneranda ja Tonsai randa ühendava tee. Raja algusesse jõudsime koos ühe venelasega, kes liikus raja läbi koos meie pealampide valgusega. Tüüp oli Kaug-Idast Habarovskist ning tegemist oli tõelise ebamugavlasega (mitte nagu meie). Reisimiseks kulus tal väidetavalt vaid paarsada dollarit kuus – edasi liikus ta põhiliselt hääletades ja magas ta oma telgis parkides ja mujal. Tonsai rannas jätsime hüvasti, misjärel ta kalju alla põõsa taha oma telki puges. Järgmisel päeval nägime sotsiaalmeediast, kuidas ta ühe kaaslasega ilma igasugu varustuseta mööda 5a raskusega rada turnis. Seda osa ebamugavlusest ei soovita kohe kindlasti järgi teha.

Laguuni kaema

Järgmisel päeval sadas vihma juba hilise hommikuni, nii et kalju märgust kartes otsustasime käia esmalt Printsessi laguuni juures ja ronimise üle mõelda pärastlõunal. Laguun on suure kaljulahmaka keskel asuv madala veega auk. Sinna pääsemiseks tuleb kõigepealt üle 50 meetri ülespoole turnida ja siis allapoole tagasi laskuda. Raja algus on Railay idaranda ja Phra Nangi randa ühendava tee ääres, kust algab mudane, juurikane, kivine ja järsk teerada ülespoole. Raja alguses hoiatab silt, et BASE jump on ülevalt keelatud, nii et langevarju tasub koju jätta. Et oli just korralikult sadanud, siis oli rada üsna ligane, nii et allatulnud oleks justkui mudamaadluse ringis käinud. Sandaalidega oli täitsa okei seal turnida, aga plätudega inimesed paistsid rohkem hädas olevat. Turnimine oli lihtne, nii et sai asja huvitavamaks muutmiseks omale eesmärk püstitatud teha seda hästi korralikult, et võimalikult puhtalt tagasi all olla.

Ülesjõudnuna keerasime kõigepealt vasakule, et läbi metsa kalju äärde vaadet Railayle nautima minna. Oli ilus ja lahe näha, kuidas meri kitsast Railayd mõlemalt poolt ümbritseb, aga eelmisel päeval nägime Thaiwand Walli juures juba vähemalt sama head vaadet. Seejärel läksime laguuni suunas. Esiteks oli väike laskumine. Seejärel aga juba üsna järsk, mille all ka laguun natuke paistis. Veidi varem vastu tulnud hall vunts küll ütles, et allaminek on lihtsam kui paistab, aga suure libedusega, sandaalidega ja ilma julgestuseta ei tekkinud ikkagi soovi pärast raja piidlemist sealt alla minna. Üleval hüüdis üks vene naine oma meest, kes altpoolt ei vastanud. Lõpuks siiski ta oma naise “Aljeljuuja” saatel üles jõudis ja ütles samuti, et kokkuvõttes polnud väga hull. Aga no, vene mehed ja nende ohutunnetus, ei hakanud siiski järgi tegema seda. Ja eks viinamarjad olid hapud ka, sest venelane ütles, et polnud midagi erilist, samuti tuli hiljem välja, et oleks pidanud minema tõusu ajal, mil mereveega ühendatud laguunis oleks vett rohkem olnud.

Allapoole liikudes muutusin oma ülesandes juba lohakamaks ja mitu mudatriipu enda peale ikkagi tõmbasin. All raja alguses kõndis üks eesti keskealine paar mööda teed mööda ja imestas, kust need inimesed tulevad. Ka hiljem imestasid vastutulnud, kes need mudakollid on. Tagasiteel käisime veel Phra Nang Nai koopast läbi, kuhu sissepääsemise eest pidi maksma ja mis oli üsna nagu koobas ikka.

Igatahes, selleks ajaks oli mul suur väsimus ja pea täiesti paks, nii et kogu tee tagasi läbi džungli läks suure viitsimatuse taustal. Tuli välja, et hommikust imelikku tunnet ei oleks tulnud ignoreerida – õhtuks oli mul korralik kõrge palavik. Ei tea, kust selle nakkuse sain, aga see, et vaid kolmest päevast nii pikka postitust kirjutan näitab, et ehk rabelesime liiga palju ringi ja see asja paremaks ei muutnud. Ronimine jäi muidugi ära ja sellised põnevad rajad, nagu The Groove Tube (megaklassika), Tarzan (puuronimine) ja Beauty and the Beast (huvitava liigutusega ja 6a+, aga 6c alla 1.7 meetri meestele). Tegelikult võiks enne seda paremaks ronijaks saada, sest just raskemaid radu on siin rohkem ja põnevamaid.

Järgmisel päeva hommikul pidime paadiga liikuma edasi Koh Phi Phi saarele, aga õhtul oli küll enesetunne selline, et meie 20-kilose ebamugava pagasikoti selgahiivamisest ei tule midagi välja. Õnneks oli hommikuks jõud tagasi tulnud ja läbi vihma me sadamasse siiski jalutasime. Üks seltskond liikus samal ajal ronima – nimelt leidub siin mitmeid negatiivse kaldega radu, mis on vihma eest varjatud.

Vihmast veel niipalju, et järgmisteks päevadeks lubati seda nõnda palju, et ilmaäppide sajutulbad ei mahtunud ekraanile ära. Tegelikult oli meil vedanud, sest päeval polnud me siin vihma saanud, aga niipalju kui ma ilmavaatlusi vaatasin, siis teisel pool ehk Lõuna-Tai idaranniku ja sealsete saarte kohal istus pidevalt suur vihmapilv. Mis on imelik, sest vihmahooaeg peaks läbi olema (ja jaanuar on tavaliselt Tai kuivim kuu) ja isegi vihmahooajal sajab vaid mõned tunnid päevas. Seal veidike ida pool suleti teid, raudteeliiklus ja lennujaam, rääkimata sellest, et mitukümmend inimest hukkus (Wikipedia).

One Comment

  1. Meil sajab ka vihma. Nädala lõpuks lubati ISEGI lund! Ootame põnevusega uusi lugusid. Näiteks merihobude loendamisest!
    Olge vahvad!

Avalda arvamust